Paanikahäire
Panic disorder (ingl.k)
Seletus Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret,
mille keskseim tunnus on korduvate tugevate ärevushoogude esinemine, millega
kaasuvad kehalised ja mõttelis-kujutuslikud sümptomid.
Ülevaade Paanikahäire puhul on domineerivaks probleemiks
korduvad paanikahood, mis võivad alata ootamatult ja peaaegu
igas olukorras. Paanikahoog seisneb intensiivses kartuses või
ähvardava õnnetuse tunnetamises ja on seotud mitmete
füüsiliste aistingutega. Paljudel häire all kannatajail
lisandub paanikahoogude tagajärjel ka hirm avalike kohtade ees ja neid hakatakse
vältima. Paanikahäire levimus võiks olla 1,5-3% rahvastikust. Paanikahäiret
esineb 1-6 korda sagedamini naistel. Mitmes uurimuses on leitud, et
paanikahäirega inimesed on juba lapsepõlves kannatanud ärevuse all, mis on
avaldunud näiteks kooli-või lahusolekukartusena. Juhuslikke paanikahooge
võib ette tulla ka tervetel inimestel.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Kõik tehtud uuringud on andnud kinnitust häire päriliku
tausta olemasolule. Patsientide pereliikmete uurimisel on esimese astme
sugulastel leitud ärevushäireid 13-49 %-il. Arvatakse, et paanikahäire korral
toimub aju hingamiskeskuse liigne aktiveerumine (nagu lämbumise
korral) ning see valehäire antakse edasi kogu organismi - tekib
hüperventilatsioon ehk hingeldus ja samuti
surmahirm, soov
põgeneda. Kognitiiv-käitumusliku paanikahäire
mudeli alusel väidetakse, et paanikahoog tekib kehaliste või
psüühiliste sümptomite katastroofilisel tõlgendamisel. Näiteks sellist sümptomit
nagu pearinglus tõlgendatakse kui jõuetusetunnet ja südamekloppimist, kui märki
tekkivast südamerabandusest. Harilikult saavad väärtõlgenduse kõik ärevusega
seotud sümptomid ja need väärtõlgendused omakorda kasvatavad ärevust ja sellega
seotud kehalisi tunnuseid.
Sümptomid ehk avaldumine
Paanikahoog avaldub inimesele sageli ootamatult ja tekib
ilma nähtava vallandava tegurita. Hood kestavad tavaliselt
minuteid, enamasti alla poole tunni, hoogude sagedus varieerub ja nad võivad
vallanduda ka öösel magades. Hooga kaasub nii kehalisi
(valud rindkeres, ebareaalsustunne, südamekloppimine, lämbumistunne jne.) kui
mõttelis-kujutuslikke sümptomeid (näiteks surmahirm, hirm
hulluksminemise ees või hirm kaotada enesekontrolli). Paanikahoo ajal
tugevnevad hirm ja kehalised sümptomid sedavõrd, et inimene
katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist kiirustades või
põgenedes. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise
ees, mis aitab üleval hoida hoogude vahepealset ärevust. Paanikahoogudele
võib sageli lisanduda agorafoobia ehk hirm ja olukordade
vältimine, kust lahkumine võib olla raske või piinlikkust tekitav või abi pole
käepärast.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Tüüpiline häirepilt ei põhjusta mingeid raskusi
diagnoosimisel. Kahtlusel kilpnäärme ületalitusele võidakse uurida hormoonide
taset vereanalüüsist. Uuritakse küsitluse
käigus ka alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kohta, kuna need tegurid võivad
paanikahäiret soodustada. Häirest parema ülevaate saamiseks tuleks aga
inimesel endal pidada päevikut ja täita paanikahoogude
jälgimislehte. Tavaliselt haiglaravi ei vajata .
Ravivõimalused
Paanikahäire raviks võib kasutada nii psühhoteraapiat kui ka
tablettravi. Kognitiiv-käitumuslik
psühhoteraapia on paanikahäire ravimeetodeist üks tõhusamaid. Teraapia
käigus seletatakse inimesele ära mehhanism, kuidas teda vaevad sümptomid
tekivad, õpitakse tundma käitumisi, mis aitavad sümptomeid võimendada ja alal
hoida, töötatakse ärevate mõtetega, õpitakse lõõgastumist ja hingamisekontrolli
ja toimetulema vältiva käitumisega. Paanikahäire
tablettravis kasutatakse tritsüklilisi
antidepressante (tõhusaimaks neist peetakse klomipramiini).
Antidepressantide mõju avaldub harilikult mõne nädala jooksul, kuid vahel peab
nende toimet tunduvalt kauem ootama. Märgatav paanikavastane efekt saavutatakse
60-80%-il patsientidest. Selektiivsetest antidepressantidest on kasutusel
mitmeid erinevaid preparaate. Need preparaadid võivad paaril esimesel
ravinädalal ärevust suurendada. Raviefekt on võrdne tritsükliliste
antidepressantide omaga, kuid esineb vähem kõrvaltoimeid. Kasutatakse ka
rahusteid (bensodiasepiine) - nendega ravimisel saavutatakse
võrdne toime antidepressantidega, kuid on suur oht häire uuele tekkele ja
sõltuvusele.
Prognoos
Paanikahäire on pikaajaline ja muutub sageli krooniliseks. Häire lühiajalise
ravi tulemused on väga head, kuid kui ravi ei jätkata, kipuvad sümptomid
enamasti korduma. 40% -il häire all kannatanutest võivad püsima jääda kerged
sümptomid, 20%-i võib häire tulemusel kaotada töövõime. Prognoosi mõttes on
olulised paanikasümptomite raskusaste, hoogude sagedus, vältiva käitumise
ulatus, samaaegselt esinev depressioon, psühhoaktiivsete ainete(narkootikumide)
kasutamine ja inimese üldine kohanemisvõime.
Ennetamine
Tõeliselt efektiivset profülaktikat selle häire korral ei ole, kuid oluliselt
pikendab raviefekti kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia.
|