Polüneuropaatia

Ka perifeerne neuropaatia
Polyneuropathia (ld.k)
Polyneuropathy (ingl.k)

Seletus
Polüneuropaatia on perifeersete ehk kehatüve suhtes “kaugemate” närvide kahjustus, mis võib tekkida paljudel erinevatel põhjustel.

Ülevaade
Närvide kahjustuse tagajärjel väheneb vastavates kehapiirkondades tundlikkus ja halveneb lihasfunktsioon, esimesena kahjustuvad polüneuropaatia puhul reeglina labajalad, haiguse süvenedes tekivad ulatuslikumad kahjustused.
Otseselt polüneuropaatiale suunatud ravi puudub, kuid teatud tingimustel on haiguse süvenemist võimalik aeglustada.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Polüneuropaatia võib tekkida näiteks pikaajalise suhkruhaiguse, kroonilise alkoholi tarvitamise või veresoonkonna haiguste tagajärjel krooniliselt, aga ka viirusinfektsiooni tüsistusena (Guillian-Barre sündroom ehk äge polüradikuloneuriit) ägedalt.
Polüneuropaatia võib olla ka pärilik (vt. Charcot-Marie-Toothi haigus).
Närvide töö häire põhjuseks on väikeste veresoonte kahjustus ning seeläbi verevarustuse häire närvide piirkonnas.
Äge polüradikuloneuriit tekib immunoloogilise mehhanismiga (antikehade ehk vastuainete tekke ja kahjustava toime tulemusena).

Sümptomid ehk avaldumine

Kuigi polüneuropaatiate tekkepõhjusi on palju, on haiguse avaldumine üsna sarnane.
Esmaseks sümptomiks on sageli jalataldade ja –labade ebamugavustunne - “vatised jalad” ja “sipelgate jooksmine” ehk paresteesiad.
Kuna närvide kahjustuse tagajärjel jäävad ka lihased nõrgaks, esineb raskusi kandadel kõndimisega ning käimisel võib jalalaba “kukkuda” vastu maad. Kahjustusest haaratud piirkonnas võib esineda ka valu, kuid see on indiviiditi varieeruv.

Lisaks esineb ka tundlikkuse alanemine kõigi tundeliikide - puudutus, valu, külm/kuum - osas.
Tundehäiretele on iseloomulik sümmeetrilisus - mõlemal jäsemel korraga ning soki-kinda kujuline kahjustusala  - tundehäire avaldub soki või kinda “alal”, liikudes aja jooksul ülespoole sääre või õlavarre suunas.

Ägedalt tekkinud, st tundide jooksul tekkinud polüneuropaatiat tuntakse Guillian-Barre’ sündroomina (GBS). See suhteliselt harva esinev haigus tekib mõne päeva või nädala jooksul pärast viirusinfektsiooni põdemist, harvem operatsioonide järgselt. Haigus algab äkki ning vajab sageli haiglaravi, 30% patsientidest satuvad hingamispuudulikkuse tõttu intensiivravi osakonda ning vajavad hingamisel aparaadi abi.
Ülejäänud sümptomid sarnanevad eelpooltoodutele kuid avalduvad tunduvalt raskemini.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Polüneuropaatia diagnoosimine ei ole raske, kuid keeruline on välja selgitada haiguse algpõhjus.
Siinkohal on oluline koguda detailset informatsiooni põetud haiguste, kasutatavate ravimite, alkoholilembuse jms kohta.
Põhiuuringuna kasutatakse neuromüograafiat -uuringut, mis mõõdab närviimpulsi levikut lihasele. Uuring annab informatsiooni kahjustuse iseloomu ning ulatuse kohta. Väga harva (probleemsetel juhtudel) võib vajalikuks osutuda lihasbiopsia ehk koeproovi võtmine.
GBS puhul tehakse ka liikvori ehk ajuvedeliku analüüs, milles on iseloomulikult suurenenud valgusisaldus.

Ravivõimalused

Spetsiifiline ravi puudub.
Krooniliste vormide korral on oluline selgitada välja kahjustav faktor ning sellest hoiduda.
Teiste haigustega seonduva polüneuropaatia ravis on esikohal põhihaiguse korrektne ravi (nt. diabeedi korral veresuhkru normaliseerimine ning pidev kontroll).
Valu esinemisel kasutatakse valuvaigisteid.
GBS korral läheb tihti vaja agressiivsemaid ravimeetodeid: eluliste funktsioonide (hingamine, südametegevus) tagamine, immunoglobuliini veeni manustamine.

Prognoos

Kroonilise haiguse tagajärjel tekkinud polüneuropaatia ei taandu. Mida paremini on ravitud põhihaigus, seda aeglasemini närvide kahjustus süveneb. GBS-ga patsientidest paraneb 85% täielikult, surmlõppe risk on 3-4%.

Ennetamine

Polüneuropaatiast on raske hoiduda. Peamiselt tuleb pöörata tähelepanu krooniliste haiguste ravile ning käia sageli kontrollil.