Posttrombootiline sündroom
ka krooniline venoosne
puudulikkus Insufficientia venosum chronicum (ld. k.) Chronic
venous insufficiency (ingl. k.)
Seletus Krooniline venoosne puudulikkus on seisund,
mille puhul veenide kahjustuse tõttu on alajäsemete vereringe häiritud ning
esineb kalduvust löövetele ja haavanditele
säärtel. Selle mõiste alla kuulub ka posttrombootiline sündroom.
Ülevaade Kroonilise venoosse puudulikkuse tekkepõhjused
võivad olla erinevad, kuid seda seisundit iseloomustab asjaolu, et kahjustunud
vaagna ja alajäsemete veenides ei voola veri piisavalt kiiresti südame poole
tagasi. Jalgade veresoontes tekib ülerõhk ja selle tõttu on häiritud ka uute
toitainete saabumine ning tekivad haiguslikud muutused
jalgadel. Järjepideva ning just põhjuseid kõrvaldava ravi korral on
prognoos siiski soodne.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Peamised tekkepõhjused on korduvad flebotromboosid ehk
süvaveenide põletikud; veeniklappide
puudulikkus, kas pärilik või mingist haigusest tekkinud;
kaasasündinud veresoonte väärarendid.
Normaalselt takistavad veenivere raskusjõu mõjul toimuvat vastasuunalist ehk
südamest eemale voolamist vaagna ja jalgade süvaveenides asuvad
klapid, samuti aitavad veeniverd südame poole suunata jalgade
lihased, surudes veene kokku, seda nimetatakse
lihaspumbaks.
Kui venoosne veri ei voola piisavalt kiiresti südame poole tagasi, jääb ta
ette arterite ja kapillaaride kaudu saabuvale uuele hapnikurikkale verele, tekib
nn. staas ehk verevoolu peetus. Selle
tagajärjel ei saa ümbritsevad koed piisavalt toitaineid verest, ning neis
tekivad haiguslikud muutused.
Sümptomid ehk avaldumine
Haigus algab pikkamööda sääre eespinna ja hüppeliigese lähedaste
tursetega, mis esinevad esialgu õhtuti ja rohkem kuuma ilmaga.
Pikkamööda suureneb kalduvus tursete tekkeks. Haige jalg tundub
raskena, väsinuna, kaebused
tekivad käimisel ja seismisel ning vähenevad lamades või jalgu
kõrgemal hoides.
Välistest tunnustest on iseloomulikud nahamuutused: nahale tekivad
sinakaslillad või punakaspruunid
alad, sügelev sääreekseem, kahvatud ja
kõhetunud ehk atroofilise nahaga alad, tumesinised
nahaveenide laiendid labajala servadel.
Raskema vormi puhul võib tekkida toitainete vaegusest sääre venoosne
haavand, mis paraneb visalt.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Esmalt selgitatakse välja varasemate veenihaiguste ja riskifaktorite
esinemine ning teostatakse jalgade välisvaatlus.
Seejärel on oluline ultraheliuuring jala süvaveenide
läbitavuse ja voolamistingimuste ning veeniklappide olukorra selgitamiseks,
puudulike klappide korral vastassuunalise voolu ehk refluksi avastamiseks.
Harvem on vajalikud kontrastainega röntgenuuringud.
Ravivõimalused
Põhjuslik ravi seisneb teiste veenihaiguste, näiteks
veenilaiendite ja veenipõletike korralikus ravimises.
Võidakse ka püüda asendada puudulikku veeniosa
kirurgiliselt.
Haigusnähtudele suunatud ravis on üldisteks abinõudeks võimalikult
lühiajaline asend põlvest kõverdatud jalgadega, et mitte takistada vere
voolamist veenides. Kasuks tuleb lamamine, eriti kui jalad on
kehast kõrgemal, ning liikumine lihaspumba töö.
Ei ole soovitavad saunaprotseduurid, ega otsene päikesekiirgus,
kuna soojus põhjustab veenide laienemist ja see aeglustab verevoolu.
Väga oluline on ka kompressioonravi
elastiksidemete ja
sukkadega. Sidemed peaksid olema 8-10 cm laiused ja
sukad peaksid olema spetsiaalselt raviotstarbelised. Sidemed või
sukad tuleb jalgadele asetada hommikul enne voodist tõusmist!
Venoose haavandi raviks kasutatakse sagedast puhastamist
desinfitseerivate ainetega, näiteks vesinikülihapendiga (H2O2)
ning spetsiaalseid rõhksidemeid. Venoosse haavandi ravi peab
kestma haavandi täieliku paranemiseni!
Vere voolavuse parandamiseks võib kasutada 100mg aspiriini
(nn südameaspiriin) 1 kord päevas (kui ei ilmne ebasoovitavaid kõrvaltoimeid:
veritsusi, kõrvetisi).
Prognoos
Järjekindla ja igakülgse ravi korral on prognoos paranemise suhtes siiski
soodne, eelduseks on tekkepõhjuste kõrvaldamine, kui tegu pole päriliku
veeniklappide puudulikkusega.
Ennetamine
Teiste veenihaiguste nt. veenilaiendite ja põletike tagajärjel tekkinud
kroonilise venoosse puudulikkuse ennetamiseks tuleb püüda vältida nende haiguste
riskifaktoreid. Juhul, kui nimetatud haigused on siiski tekkinud tuleb need
järjekindlalt välja ravida. Päriliku veeniklappide puudulikkuse ennetamine on
võimatu.
|