Perikardiit

Pericarditis (ld.k)
Pericarditis (ingl.k)

Seletus
Südant ümbritseva pauna (perikardi) põletik.

Ülevaade
Perikardiit võib olenevalt põhjusest olla kerge või ka üliraske kuluga haigus. Esinemissagedus on erinevate põhjuste korral erinev, näiteks bakteriaalset perikardiiti esineb 1 : 10000 inimese kohta, sagedamini meestel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Normaalselt sisaldab paunjas perikard vähesel hulgal vedelikku ning täidab fikseerivat ning hõõrdumisvastast funktsiooni.
Põletiku korral sageli vedeliku hulk perikardis suureneb, sinna lisanduvad mitmed ained (vereosised, bakterid või viirused jne). Vedelik takistab südamekambrite normaalset täitumist, süda paiskab igas tsüklis vähem verd ringesse. Põletiku järel võib perikard armistuda, mille korral on jälle häiritud südame normaalne pumbafunktsioon. Armistumise tagajärjel muutub haigus krooniliseks.

Perikardiidi tekkepõhjusi on palju. Selle alusel saab haigust jagada bakteriaalseks, viiruslikuks ning muudest haigustest (sklerodermia, ureemia, luupus, kasvajad, südameinfarkt) tingituks. Lisaks võivad põhjustajateks olla traumad. Kroonilist põletikku tuntakse konstriktiivse perikardiidina.

Vastavalt kulule jagatakse perikardiiti veel ägedaks, alaägedaks ning krooniliseks.

Sümptomid ehk avaldumine

Valu rindkeres (enamväljendunud vasakul pool), mis tugevneb sügaval sissehingamisel ning võib kiirguda õlga, selga või isegi kõhtu. Vahel võib perikardiit kulgeda ka valutult.
Tekib hingamisraskus, eriti pikaliasendis. Kaasuda võib palavik, väsimus, higistamine ning ärevus.
Vereanalüüsides on kiirenenud settereaktsioon ning suurenenud põletikurakkude arv.
Perikardiit võib esineda ka juhuleiuna, st ilma sümptomiteta mõne teise haigusega koos.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringud võidakse teha ja miks

Südame kuulatlusel on eristatav perikardi hõõrdumiskahin, kui vedelikku on palju võivad südametoonid olla tuhmid.
Elektrokardiogrammil esinevad iseloomulikud muutused 90%-l inimestast.
Rindkere röntgenülesvõttel on näha südame ühtlane laienemine (armistumiseni viinud põletiku korral ka lubjastunud ehk kaltsifitseerunud perikard).
Ehhokardiograafia (südame ultraheliuuringu) abil saab hinnata samuti perikardis oleva vedeliku hulka, samuti südame töö efektiivsust ja häireid.
Lisaks tavalistele vereanalüüsidele kasutatakse verekülvi bakterite leidmiseks.

Ravivõimalused

Ravi on valu- ja põletikuvastane (ibuprofeen, morfiin jt). Bakteriaalse tekkemehhanismi korral antibiootikumid.
Kui perikardis esineb mäda, rajatakse kirurgiliselt väljavoolutee (drenaaž).
Süsteemsetest sidekoehaigustest ning südameinfarktist põhjustatud perikardiidi ravi on suunatud põhjustavale haigusele.
Väga kiire vedeliku (vere) kogunemine perikardiõõnde (perikardi tamponaad) on eluohtlik ning nõuab kiiresti perikardiotsenteesi ehk vedeliku eemaldamist, kui kiiret vahelesekkumist ei toimu, võib süda seiskuda.
Pidevalt tekkivad ägeda perikardiidi episoodid lahendatakse kirurgiliselt, perikard eemaldatakse osaliselt või täielikult (perikardiektoomia).

Prognoos

Perikardiidi kulg varieerub asümptomaatilisest kuni surmavani. Oluline on põhjuse selgitamine ning kiire ravi alustamine. Enamus haigestunuid paraneb 2 nädala kuni 3 kuu jooksul.
Perikardi tamponaadi kujunemisel on prognoos tõsine. Samuti võivad püsima jääda südame puudulikkus ning kopsupais.

Ennetamine

Viirusliku ning bakteriaalse perikardiidi ennetamises on oluline külmetushaiguste ning krooniliste põletikukollete ravi.
Süsteemsetest haigustest ning südameinfarktist tingitud perikardiiti ei ole võimalik ennetada.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1992
Harrissons Principles of Internal Medicine, 1998
Sisehaigused, 1999