Palavik
febris (ld.k) fever (ingl.
k.)
Ülevaade Palavik on organismi normist kõrgem temperatuur
(suust mõõdetuna 37,8 ºC ja pärakust 38,2 ºC).
Inimesel kulgeb kehatemperatuur päevarütmis miinimumiga hommikul ja
maksimumväärtusega pärastlõunal. Naistel tõuseb temperatuur pärast
ovulatsiooni 0,5 ºC. Pärast füüsilist pingutust või saunas käimist on
kehatemperatuur samuti normist kõrgem. Palavik võib olla seotud
infektsioonide, kasvajaliste protsessidega või
immuunsüsteemi häiretega. Vanematel inimestel võib haigusega
tekkida vastupidine reaktsioon - alapalavik, st temperatuur langeb alla
normaaltemperatuuri.
Tekkemehhanismid Sagedasemad põhjused Haruldasemad põhjused Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Koduse ravi võimalused Arsti poole pöörduge juhul, kui
Tekkemehhanismid
Kehatemperatuur tasakaalustatakse naha kaudu kaotatava
soojuse ja lihastes ning teistes kudedes toodetud
energia vahetusega. Keha kõrgemat temperatuuri alandab
organism veresoonte laienemisega ja
higistamisega. Temperatuuri aitavad tõsta
lihasvärinad (vappekülm) ja veresoonte
ahenemine (käed-jalad külmad).
Palvik võib olla põhjustatud
infektsioonist, kasvajatest või
immunoloogistest häiretest. See võib olla
vahelduv, st palavikuperioodide vahel on kehatemperatuur normis
(kõikumine >2 ºC), või pidev, st püsibki ühtlaselt
kõrgematel väärtustel (kõikumine 1-2 ºC) ning septiline
palavik, mille korral vahelduvad kõrged palavikuhood vappekülmaga.
Palavik jaotub veel subfebriilseks ehk väikeseks palavikuks
(<38,0 ºC) ja palavikuks ehk febriilseks
kehatemperatuuriks (> 38 ºC).
Sagedasemad põhjused
Viirusinfektsioonid Bakteriaalne infektsioon Kuseteede
infektsioon Neeruvaagna
põletik Tuberkuloos Operatsioonijärgne
haavainfektsioon Operatsioonijärgne tromboos Ravimites põhjustatud
palavik Artriidid
Haruldasemad põhjused
Endokardiit Hüpertüreoos ehk kilpnäärme
suurenemine Vaskuliidid Kollagenoosid Hodkini/non-Hodkini
lümfoom Mao ja sooletrakti
kasvajad Neerukasvaja Sepsis Brutselloos Malaaria Tüüfus Teadmata põhjusega palavik
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Kehatemperatuuri peab alati mõõtma korduvalt.
Põletikunäitajate leidmiseks tehakse vereanalüüs.
Ultraheliuuringuga võidakse leida muutusi kõhuorganites,
röntgeniga rindkerest südame ja kopsude haigusi, naistel on
soovitav günekoloogiline läbivaatus. Vere, uriini jt
kehavedelike bakteriaalne külv võimaldab diagnoosida
bakteriaalseid põletikke.
Koduse ravi võimalused
Alati tuleb alustada palavikku alandava raviga kui kehatemperatuur lapsel on
pärakust mõõdetuna üle 38,5 ºC ja täiskasvanul 38,0 ºC. Igas koduses apteegis
peaks olema püsivalt mingi palavikku alandav vahend.
Lastele sobivad palaviku alandamiseks paracetamol,
tylenol. Alla 6 aastase lastele ei ole aspiriin
soovitatav, sest võib tekkida Reye sündroom. Lisaks tuleb lapsele
panna selga õhemad riided ja katteks õhem tekk, imikul on soovitav ümbert võtta
pampers-mähe, sest see hoiab temperatuuri kõrgemana. Kui lapse temperatuur
on üle 39,0 ºC, tuleb teda toasooja veega, millele võib lisada veidi viina, üle
kogu keha kokku hõõruda ja seejärel ära kuivatada. Kui teie lapsel on varem
palaviku ajal esinenud palaviku krampe, tuleb palaviku alandamist alustada juba
38,0 ºC juures.
Täiskasvanutele sobivad palaviku alandamiseks aspiriin ja
paratsetamool. Kui palavik on väga kõrge võib teha viinasokke
(puuvillased sokid kasta vee ja viina lahuses märjaks ja jätta sokid mõneks
ajaks jalga) ja määrida peopesi sama lahusega.
Nii lastele kui ka täiskasvanutele on vaja anda piisavalt vedelikku: kuuma
teed, mahla. Kindlasti tuleb palaviku püsimisel konsulteerida oma arstiga.
Arsti poole pöörduge juhul, kui
palavik püsib mitu päeva kõrgena esineb septiline
palavik pikemat aega püsib väike palavik lisaks palavikule
esinevad veel raske hingamine, peavalu ja valguse kartus, pidev oksendamine,
kõhulahtisus või tasakaalu häired vaatamata teie püüdlustele palavik
ei alane alla 38,5 ºC.
Kasutatud kirjandus Herold G. Palavik. Sisehaigused.
Loengule orienteeritud käsitlus. OÜ Greif 1999; 800-801. Beers MH, Berow R.
ed. The Merck Manual of Diagnosis and Therapy. USA 1999;
1093-1094.
|