Priapism
Priapismus (lad.k.) Priapism
(ingl.k.)
Selgitus Priapism on suguti valulik kestev
erektsioon ehk jäigastumine, mis ei ole seotud
seksuaalvahekorraga.
Ülevaade Priapism võib esineda igas vanuses, kuid
sagedamini noores ja keskeas. Ilma ravita võib haigus kesta mitmest päevast kuni
mitme nädalani.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Priapism tekib ülemäärasest arteriaalse vere juurdevoolust
peenisesse ning venoosse vere äravoolu takistusest. Enamustel
juhtudel on otsene tekkepõhjus ebaselge ning
priapism algab tavaliselt normaalse erektsioonina või on tekkinud juba hommikul
ärgates. Teised tähtsamad tekkepõhjused on mitmesugused
ravimid (põhimõtteliselt võib priapismi teket soodustada iga
ravim, mis mõjutab närvi-või veresoontesüsteemi), alkoholi
kuritarvitamine, kasvajad ning
traumad. Lastel on kõige sagedasemaks põhjuseks
verehaigus.
Sümptomid ehk avaldumine
Priapismi peamine kaebus on tugev valu ja takistatud
urineerimine. Suguakt ei lõpe seemnepurskega ja erektsioon ei
taandu. Võib kaasneda ka palavik.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Haiguse diagnoosimine on suhteliselt lihtne haiguse väga iseloomuliku
avaldumise tõttu juba ainuüksi välisvaatluse ja
palpatsiooni ehk katsumise teel. Tähtis on täpne
küsitlus, haiguse tekkimise kohta, et välistada hiljuti
esinenud traumat ja teada saada kas inimene tarvitab mingisuguseid ravimeid.
Priapismi tekkepõhjuse selgitamiseks on siiski vajalikud ka täiendavad uuringud.
Vereanalüüsi abil on võimalik teha kindlaks kaasneva
verehaiguse esinemine. Ultraheliuuring võimaldab välistada
kasvajast või veresoonte ummistusest tingitud vere äravoolu takistust
peenisest.
Ravivõimalused
Ravi alustatakse tavaliselt rahustite ja ka
narkootiliste valuvaigistite andmisega, mis on aga sageli
ebaefektiivne. Esimeseks protseduuriks on vastava piirkonna
tuimestamine (süstides sinna valuvaigistist näiteks lidokaiin
või novokaiin) ja peenise veresoonte punktsioon jämeda
süstlanõelaga. Selle protseduuri käigus on võimalik lasta peenise veresoontest
välja sinna kogunenud vana ja ära hüübinud veri ning priapism võib laheneda.
Nõelaga punkteerimise teel on võimalik tekitada ühendusi ka peenisesse verd
toovate ja ärajuhtivate piirkondade vahel. Vahel kasutatakse raviks ka
lühiajalist narkoosi või spinaalanesteesiat ehk “seljasüsti”.
Juhul kui priapism püsib on vajalik kirurgiline ravi, mille
käigus rajatakse operatsiooni teel uued ühendused vere äravooluks peenisest.
Prognoos
Kuni 50% juhtudest võib priapism põhjustada impotentsust ehk suguvõimetust.
Impotentsuse tekke riski ei kõrvalda, kuid vähendab varane ravi alustamine. Ravi
ei tohi hilineda, sest püsiva impotentsuse risk tõuseb märkimisväärselt kui ravi
ei alustata 24-48 tunni jooksul.
Ennetamine
Priapismile iseloomulike ilmingute tekkimisel pöörduda kohesest arstide
poole.
Kasutatud kirjandus 1. Velgre T, “Uroloogia” Tallinn
1979 2. MacFarlane M T, “Urology” 2nd ed. Williams&Wilkins
1995 3. Tanagho E A, “Smith’s General Urology” 15th ed. McGraw-Hill
2000
|