Seletus Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis korduvatel mõõtmistel ületab normiks peetava piiri - süstoolne <140 ja diastoolne <90 mmHg.
Ülevaade Risk kõrgenenud vererõhu tekkeks suureneb eaga, kusjuures ligi 50% üle 65 aastastest isikutest kannatab hüpertooniatõve all. Hüpertooniatõbi on paljude haiguste oluliseks riskifaktoriks - aju veresoonte, südame pärgarterite ja neeruhaigustele. 85-90%-l juhtudest on tegemist essentsiaalse hüpertensiooniga ehk ilma leitava põhjuseta kõrgvererõhutõvega. Vaid 5-10%-l on teada põhjus või haigus, mis vererõhu kõrgenemist põhjustab, siis nimetatakse seda sekundaarseks hüpertensiooniks.
Kui süda pumpab verd, avaldab see rõhku veresoontele. Süstoolne vererõhk on südame kokkutõmbumisel, diastoolne aga südame lõõgastumisel tekkiv rõhk. Vererõhk sõltub seega südame poolt ringesse paisatud vere hulgast ning arterite olukorrast. Vererõhku mõjustavad ka mitmed teised faktorid (organismi vee- ja soolasisaldus, neerude ja närvisüsteemi seisund ning mitmed hormoonid), kuid essentsiaalse vererõhu kõrgenemise täpsed tekkepõhjused ei ole veel teada. Peamised vererõhku reguleerivad süsteemid on reniin-angiotensiin süsteem ning sümpaatiline närvisüsteem. Arvatakse, et osaliselt võib haiguse kujunemises rolli mängida nende süsteemide pärilik (geneetiline) omapära ehk soodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks.
Sümptomid ehk avaldumine
Essentsiaalse hüpertensiooniga seotud sümptomid avalduvad sageli alles tüsistuste tekkimisel. Vahel esinevad mittespetsiifilised ilmingud: peavalu, pearinglus, väsimus, ninaverejooks, närvilisus. Hüpertoonia tüsistusteks on südame puudulikkus, südame isheemiatõbi, silmapõhjade muutused ning nägemise halvenemine; raskematel juhtudel aju verevarustuse puudulikkus (insult), stenokardia või neerupuudulikkus. Seega võib inimene märgata nägemise halvenemist, üldist halba enesetunnet koos peavaluga, töövõime langust, südamekloppimist ning unetust. Oluline on teada, et hüpertoonia on pidevalt süvenev haigus, mistõttu aja jooksul võivad haigusnähud muutuda.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Hüpertoonia diagnoosimine algab vererõhu mõõtmisest, kusjuures väärtused peavad olema kõrgenenud vähemalt kolmel järjestikusel korral (erinevatel päevadel). Mida noorem on isik, seda põhjalikumalt teostatakse uuringuid, et välja lülitada sekundaarse hüpertoonia võimalus, mis on iseloomulik just noortele. Peamisteks uuringuteks kõigil patsientidel on elektrokardiogramm ehk südamefilm, vere- ja uriinianalüüsid, et tuvastada võimalikke tüsistusi. Veres määratakse ka kolesteroolisisaldus, mille kõrgenemine on oluliseks hüpertoonia riskiteguriks. Kaebuste esinemisel teostatakse ka silmapõhjade uuring ning kopsude ja südame röntgenülesvõte (ilmestab südame mõõtmed, mis võivad kaua kestnud hüpertoonia korral olla suurenenud).
Ravivõimalused
Essentsiaalse hüpertoonia täielikuks raviks vahendeid ei tunta, kuid korrektne ravi aitab aeglustada haiguse süvenemist ning komplikatsioonide teket. 1. Reiim. Soola piiramine toidus, kehakaalu normaliseerimine, stressi vähendamine, mõõdukas kehaline aktiivsus, tervislik toitumine, suitsetamisest ning alkoholi tarbimisest loobumine.
2. Ravimid. Ravimite abi hüpertensiooni ravis kasutatakse süstoolse rõhu korral >160 mmHg ning diastoolse rõhu korral >95 mmHg. <65 aastastel peab alati olema eesmärgiks langetada vererõhk normi, vanemaealistel võib rõhk püsida veidi kõrgem ka ravi ajal. Hüpertensiooni ravimid võib jagada 4 peamisesse gruppi: Diureetikumid ehk vett organismist väljutavad ained (furosemiid, spironolaktoon jt.) β-blokaatorid (propranolool, metoprolool jt) Ca2+-anatgonistid (nifedipiin, verapamiil) Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (enalapriil, monopriil, ramipriil) Angiotensiini retseptori antagonistid (losartaan jt)
Kõik need ravimid alandavad vererõhku erineva mehhanismiga ning igale inimesele valitakse sobiv ravim (või ravimite kombinatsioon) lähtuvalt kaasuvatest haigustest ning hüpertoonia iseloomust. Sageli peab ravi alustades vahetama ravimeid, et leida konkreetsele patsiendile sobiv. NB! ravimite annuseid ning kasutamise eeskirju võib muuta vaid arst! Järsk ravimi kasutamise lõpetamine või tugev annuse vähendamine võib kaasa tuua ohtlikke tüsistusi! Hüpertoonia ravi on eluaegne. Samaaegselt ravimite tarvitamisega on oluline järgida reiimi!
Prognoos
Prognoos sõltub ravi alustamise kiirusest ning ravi korrektsest tarvitamisest. Pidevalt peab jälgima vererõhu väärtusi, et vajadusel korrigeerida ravi ning tagada võimalikult stabiilne vererõhk. Püsivalt kõrge või ka kõikuvate väärtustega vererõhk on tüsistuste teket soodustav.
Ennetamine
Kuigi essentsiaalse hüpertensiooni tekkepõhjused ei ole päris selged, on haiguse kujunemist siiski osaliselt võimalik mõjustada tervislike eluviisidega (vt.reiim).
Kasutatud kirjandus: The Merck Manual, 1992 Harrissons Principles of Internal Medicine, 1998 Sisehaigused, 1999
