Kõnehäire

ka afaasia;
afoonia
aphasia, aphonia (ld.k)
speech disturbance (ingl. k.)

Ülevaade
Kõnelemisel on inimesel võimalus muuta oma hääle kõrgust või ühel ja samal helikõrgusel öelda erinevaid häälikuid. Hääle kõrgust kontrollib hääle tekitamise ehk fonatsiooniaparaat ning see protsess toimub kõris tänu häälepaelte võnkumisele.

Hääliku moodustamine ehk artikulatsioon toimub suuõõnes, neelus ja ninas ning selle protsessi aluseks on nende õõnte võnkumine.
Sosinkõne korral on fonatsioon välja lülitatud ja toimub ainult artikulatsioon. Kõiki neid protsesse kordineerib aju vastav piirkond.
Häire nende kolme piirkonna töös avaldubki kõnehäirena.

Tekkemehhanismid

Kõnehäire võib tekkida perifeerse või tsentraalse kahjustuse korral.
Perifeerse kahjustuse korral on kahjustuse piirkond kõris, neelus või ninas. Sagedasemaks põhjuseks on kõrilihaste töö häirumine närvikahjustuse tagajärjel. Ühepoolsel kõrilihaste halvatuse korral muutub hääl kähedaks, mõlemapoolse kahjustuse korral tekib afoonia ehk hääletus. Sel juhul on võimalik sosinkõne.

Keele ja neelulihaste halvatuse korral osutub kõne võimatuks, sest puudub võimalus artikuleerida. See juhtub tavaliselt insuldi või teiste ajukahjustuste tagajärjel.

Õigesti häälikute väljaütlemist raskendavad ja häirivad ka hambumusehäired ning nina haigused, mille korral on raske välja öelda näiteks L,R,S,M,N jt häälikuid ning esineb nn nasaal- ehk ninakõne. Ka tubakasuits kahjustab otseselt kõri limaskesta ja häälepaelu, põhjustades häälekähedust

Tsentraalsete kõnehäirete tekkekoht asub aju vastavas piirkonnas nn kõnekeskuses. Kõnekeskuse kahjustuse korral kaotab inimene kõnevõime, kuigi kõik teised kõnes osalevad piirkonnad on terved. Sellist olukorda nimetatakse motoorseks afaasiaks ehk kõnevõimetuseks.
Aju kahjustuse korral võib tekkida ka sensoorne kõnehäire st inimene räägib ise soravalt, aga teiste kõnest aru ei saa.
Lisaks on võimalik, et inimene ei „leia“ õigeid sõnu, ei oska mälus olevaid sõnu kasutada (amnestiline afaasia), küll aga vastab õieti kui talle õige sõna ette öelda. Tavaliselt taastub kõne vähemalt osaliselt ning taastumise oleneb oleneb kahjustuse piirkonnast, kahjustatud ala suurusest ning kõnetreeningust.

Sagedasemad põhjused

Ajuinsult
Ajuverevalandus
Trauma
Kilpnäärme või kõri operatsiooni järgselt
Nohu
Adenoidid
Ninavaheseina defektid
Hambumuse häired
Larüngiit ehk neelupõletik
Trahheiit ehk kõripõletik
Suitsetamine

Haruldasemad põhjused

Ajukasvajad
Häälepaelte ja kõrikasvajad
Kaasasündinud suulaelõhe
Kaasasündinud huulelõhe

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Aju kompuuteruuring tehakse insuldi või verevalanduste kahtlusel.
Kõri vaatlusel saab hinnatakse häälepaelte ja kõri limaskesta muutusi.
Röntgenülesvõtete abil otsitakse muutusi ninaõõntes või koljus.

Koduse ravi võimalused

Nohu korral aitavad nina limaskesta turset vähendavad ravimid (xymelin, otriviv, suukaudsed pseudoefedriini sisaldavad ravimid).
Neelu- ja kõripõletiku korral aitab kuum tee, kuumaveeauru hingamine (juhul kui ei ole palavikku).
Kui hääl on ära, on vajalik täielik hääle puhkus, st ei tohi rääkida, ka sosinal mitte, sest sosinkõne pingutab häälepaelu ja kahjustus võib olla püsivam.

Arsti poole pöörduge juhul, kui

• juhul, kui märkate järsku tekkinud kõnehäiret, millega ei kaasne viirusinfektsiooni
• tunnete, et hääl on kähedamaks või vaiksemaks muutunud
• esineb püsiv ninakõne
• teil tekib kõnehäire mõne operatsiooni järgselt

Kasutatud kirjandus
R.F. Schmidt, G. Thews. Inimese füsioloogia. Tartu 1997.