Kilpnäärme vähkkasvaja
Carcinoma glandulae thyroideae
(ld.k) thyroid cancer(ingl.k)
Selgitus Kilpnäärme vähk ehk kilpnäärme pahaloomuline
kasvaja on haigus, mille olemuseks on kilpnäärme rakkude piiramatu vohamine.
Ülevaade Kilpnäärme vähk pole väga sage haigus ning
peamiselt esineb seda naistel vanuses 20-30 a.
Tekkepõhjused- ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused- ja mehhanismid
Kilpnääre on organ, mis asub kaela eesküljel mõlemal pool
hingetoru. Kilpnäärme ülesandeks on toota hormoone, mis
reguleerivad organismi ainevahetust. Nagu mitmete teistegi
vähkide puhul, pole täiesti selge, miks sellised haiguseid tekivad. Samas
peetakse kilpnäärme vähi puhul väga oluliseks riskiteguriks
radioaktiivset kiirgust. Arvatakse, et radioaktiivne kiirgus
soodustab kilpnäärmekoes nii healoomuliste kui pahaloomuliste
sõlmede moodustumist, mis võivad lõpuks üle minna kilpnäärme
vähiks. Näärmekude muutub vormilt tihedamaks, ebaühtlaseks
ning vähiks nimetatakse seda siis, kui tekib rakkude kontrollimatu
paljunemine. Mõnel juhul on märgatud ka perekondlikku
eelsoodumust kilpnäärme vähi tekkeks.
Sümptomid ehk avaldumine
Reeglina kilpnäärme vähk algfaasis mingeid erilisi kaebusi ei
põhjusta. Tavaliselt on esmaseks sümptomiks katsumisel kaela eesküljel
leitud valutu sõlm või tekib märkimisväärne
kaela (ebasümmeetriline) jämenemine.
Samuti võivad tunda olla ka suurenenud lümfisõlmed kaelal,
kõrva taga, rangluu peal. Mõnikord ei avastata kilpnäärmevähki enne, kui on
tekkinud siirded ehk metastaasid kopsu, mis
võivad olla näha rindkerest tehtud röntgenpildil. Kilpnäärme vähiga võib
kaasneda kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Alustatakse tagasiulatuvast uurimisest, et kuidas konkreetne
kaebus on tekkinud ja mis sellega kaasnenud on. Seejärel
katsutakse kaela ning kontrollitakse üle
lähedal asetsevad lümfisõlmed. Kõige olulisem kilpnäärme
vähi diagnoosimisel on tsütoloogiline uuring, mida nimetatakse
peennõelbiopsiaks. Selle uuringu abil saadakse teada, kas tegu
on vähiga. Sellised detailid on väga olulised ravimeetodi valikul. Samuti
tehakse kaugsiirete välistamiseks röntgenpilt rindkerest.
Ravivõimalused
Kilpnäärme vähi peamiseks ravimeetodiks on operatsioon,
millele lisandub radioaktiivse joodiga järelravi ja kilpnäärme
vohamist stimuleerivate hormoonide mahasurumine
(türoglobuliiniga). Operatsioon võib mahult olla täielik või osaline
kilpnäärme eemaldamine. Radikaalse meetodi puhul tekib pärast lõikust
püsiv kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos, mille
leevendamiseks võetakse kilpnäärmehormooni tabletina.
Kilpnäärmekudet säästvat operatsioonimeetodit kasutatakse siis, kui on täiesti
kindel, et allesjääv kude on terve. Kuna kilpnäärme vähk võib anda siirdeid
lähedal asetsevatesse lümfisõlmedesse, siis ka need võetakse lõikuse ajal
ära. Selle piirkonna vähi korral on sagedaseimaks operatsioonitüsistuseks
närvivigastus, mis reeglina avaldub ajutises hääle
kähisemises.
Radioaktiivne jood on kasutusel
selle tõttu, et kilpnäärme rakkude omaduseks on koguda endasse organismis olevat
joodi. Kui on tegemist vähi rakkudega, mis tõmbavad endasse radioaktiivset
joodi, siis ravimi toimel need rakud surevad.
Erinevad spetsialistid on veendumusel, et hoolimata kilpnäärme vähi puhul
teostatud operatsiooni mahust, tuleks kasutada järelravis ka
türoglobuliini ehk kilpnäärme hormooni tableti kujul.
Prognoos
Lisaks juba eelpool nimetatud kilpnäärme alatalitlusele ja närvikahjustusele,
võib esineda ka kõrvalkilpnäärmete kahjustus,
mille puhul tekivad surinad sõrmedesse ning tõmblused kätes ja jalgades. Kui
operatsioon õnnestub ning pärast lõikust saadud järelravi radioaktiivse joodiga
ning türoglobuliiniga on efektiivne, on kilpnäärme vähi prognoos hea. Kõige
sagedamini esineva kasvaja rakutüübi, papillaarse kilpnäärme vähi puhul elab üle
90% inimestest rohkem kui viis aastat.
Ennetamine
Et pole veel täiesti selge, miks selline haigus üldse tekib, siis pole
ka ühtset arusaama, mida vältimiseks ette võtta. Samas on loogiline, et
vältida võiks peamist riskitegurit radioaktiivset kiirgust.
Oluline, et need, kellel on tekkinud mingil põhjusel kilpnäärme muutused (nt.
sõlmed), käiksid regulaarselt kontrollil. Seda just selletõttu, et kilpnäärme
vähk on üks väheseid vähiliike, mille jaoks on enamusel juhtudel olemas tulemust
andev ravi.
Kasutatud kirjandus J. Norton, R. Bollinger Surgery:
Basic Science and Clinical Evidence 2000 M. Beers, R. Berkow The Merck
Manual 1999 http://www.endocrineweb.com/thyroidca.html
|