Suhkurtõbi (I tüüp)
ka insuliinsõltuv
diabeet Diabetes mellitus (lad. k.) Insulin dependent diabetes
mellitus (ingl.k)
Selgitus Suhkurtõbi on haigus, millele on iseloomulik
liiga kõrge veresuhkru tase ning sellest tingitud häired.
Ülevaade I tüüpi diabeedi puhul tekib organismis täielik
insuliinivaegus, sellepärast nimetatakse I tüüpi diabeeti ka
insuliinsõltuvaks (inglise keeles insulin dependent diabetes
mellitus - IDDM). Kõige rohkem on diabeedihaigeid (I tüüp) Soomes (30/100
000) ning kõige vähem Jaapanis (1/100 000). Eestis on umbes 10
juhtu 100 000 inimese kohta aastas. I tüüpi diabeeti diagnoositakse
tavaliselt <30 aastastel inimestel, kuid haigus võib
avalduda igas vanuses.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Veresuhkrut ehk glükoosi kasutavad kõik organismi elundid ja
koed energiaallikana. Insuliin on aga hormoon, mida toodetakse
kõhunäärmes. Insuliin on vajalik glükoosi rakkudesse viimiseks
ning seega veresuhkru taseme langetamiseks. Normaalne
veresuhkru tase on 3,5-5,5 mmol/L.
Kui kõhunäärmes ei toodeta piisavalt insuliini, on organismis veresuhkru tase
pidevalt liiga kõrge - seda nimetatakse
hüperglükeemiaks. Insuliinsõltuv diabeet areneb
kõhunäärme insuliini tootvate rakkude hävimise
tagajärjel. Haigusnähud ilmnevad alles siis, kui insuliini tootvatest rakkudest
on alles vaid 10-20%.
I tüüpi diabeedi arengut mõjutavad nii pärilik eelsoodumus
kui ka keskkonnategurid.
Suhkurtõbi väljendub pideva hüperglükeemiana, mis põhjustab
kahjustusi eeskätt silmades, neerudes, närvides,
südames ja veresoontes.
Sümptomid ehk avaldumine
Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut.
Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga,
viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused
suurenevad, tekib pidev janutunne ning
kaalulangus.
Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust,
koormustaluvuse langust, suurenenud söögiisu
ning naha sügelust. Haavad paranevad aeglaselt
ning öösiti tekivad säärelihaste krambid.
Insuliinipuudus ja I tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia
happemürgistusele. Happemürgistus ehk
ketoatsidoos on tingitud happelistest ainetest, mis kogunevad
verre liigse veresuhkru sisalduse tõttu. Happemürgistuse sümptoomideks on
iiveldus, oksendamine,
kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist
tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes
unisusele ja teadvusekaotusele.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diabeedi diagnoosimine põhineb tüüpiliste sümptomite alusel
ja vere suhkrusisalduse määramisel sõrmeotsa- või
veeniverest. Kui haigusilmingud on ilmsed, piisab diagnoosi
kindlakstegemisest ühest juhuslikust analüüsist, kus vere suhkrusisaldus on üle
11,1 mmol/L. Vastasel korral sedastatakse diabeet siis, kui vere suhkrusisaldus
on korduvalt kõrgenenud (>6,6 mmol/L) hommikul, pärast 8-tunni pikkust
paastu. Ebaselgetel juhtudel võib kasutada kahe tunni
suhkrukoormustesti. Uriinianalüüsis on
samuti iseloomulikud muutused.
Kui diabeet on kestnud kaua, jälgitakse regulaarselt silmade
tervist ja neerude tööd, et võimalikult kiiresti
diagnoosida suhkruhaigusest tingitud kahjustus teistes elundites.
Ravivõimalused
Kuna suhkruhaige organismis insuliini ei toodeta, on vajalik
eluaegne asendusravi iga päev insuliini
süstides. Insuliiniasendusravi püüab jäljendada normaalset
insuliinieritust. Diabeetik vajab põhi- ehk
fooninsuliini, mis katab vajaduse insuliini järele öösel ja
söögikordade vahel. Toidukordade eel süstitakse lühitoimelist
insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained
ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki.
Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida
dieeti. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa
(eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad
diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused.
Liikumine ning aktiivsed eluviisid,
mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus
sama tähtsad kui insuliin.
Prognoos
Sõltub veresoonte kahjustuse tekkimise kiirusest ning raskusest. Mida
stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused.
Tõsisemad komplikatsioonid veresoonte poolt põhjustavad
infarkti, insulti, gangreeni,
nägemise kaotust ja neerupuudulikkust. I
tüüpi suhkurtõve haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev
neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks. Neerukahjustuse esmased ilmingud
tekivad umbes 10.-15.ndal diabeediaastal.
Ennetamine
I tüüpi diabeeti ei ole võimalik ennetada. Suhkurtõbi on pärilik haigus. Kui
haigestunud on üks vanematest, on lapse risk haigestumiseks isa haiguse puhul
5%, ema haiguse puhul 2,5%; kui mõlemad vanemad on diabeetikud, siis on lapsel
20%-line risk.
|