Sünnitraumad
Trauma intranatale (lad.k) Birth
injury (ingl.k)
Selgitus Mehaanilisest vigastusest või hapnikupuudusest
tingitud lapse trauma raseduse ajal või sünnituse käigus.
Ülevaade Sünnitrauma esineb 2-7:1000 elusalt sündinud
lapse kohta. Kahjustused võivad piirduda naha,
nahaaluse koe, lihaste,
närvide ja skeletiga, raskematel juhtudel
avalduvad koljusisese verevalumina. Mehaanilistest
traumadest esinevad sagedamini sünnitusmuhk, peaverimuhk,
õlavarrenärvipõimiku kahjustus ning rangluu
murd.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Sünnitrauma teket soodustavad faktorid on suur laps,
enneaegsus, lapse pea ja ema vaagna proportsioonide
sobimatus, pikaleveninud sünnitus, kiire ehk
äkksünnitus ning
tuharseis.
Sünnitusmuhk tekib
lapse eesolevale osale (sagedamini peale) langenud suurest rõhust sünnituse
ajal, pehmete kudede lümfi- ja verepaisu
tagajärjel. Peaverimuhk on luuümbrise ja luukoe
vahele tekkiv verevalum. Selle tekkes on lisaks mehaanilisele
traumale osa ka K-vitamiini defitsiidil ja
veresoonte haprusel. Rangluumurd esineb
tavaliselt suure kaaluga ja laia õlavöötmega
vastsündinutel, kelle õlgade läbimisel sünnitusteedes on olnud takistusi. Loode
toetub õlavöötmega tugevasti vastu ema vaagnaserva, tekib tugev painutus ja luu
murdub. Õlavarrenärvipõimiku kahjustus tekib tugeva
ülevenituse tulemusena või otsese mehaanilise
surve tagajärjel närvipõimikule. Tekib sageli
tuharseisus lapsel, kui tema käed on sirutatud üle
pea. Koljusisene verevalum esineb sagedamini
enneaegsetel lastel kuna nende ajuveresooned on veel välja arenemata ja väga
õrnad. Otsene mehaaniline trauma on põhjuseks harva, enamasti on
kahjustavaks teguriks hapnikupuudus.
Sümptomid ehk avaldumine
Sünnitusmuhk on hajus ning
täppverevalumitega iseloomustuv tursest põhjustatud
muhk peas. Võib ulatuda ka kuklale või
otsmikule. Peaverimuhk piirub alati ühe
koljuluuga, nahk muhu peal on normaalset värvi. Võib olla kuni kanamuna suurune,
esimese elunädala jooksul suureneb sageli
veelgi. Rangluumurd võib olla ilma väliste
sümptomideta. Katsudes on tunda kerget krudisemist. Murru koht
võib olla ka paistes ja valulik ning laps ei
liiguta haiget kätt. Õlanärvipõimiku
kahjustuse korral ripub käsi
lõdvalt keha kõrval ja õlg on liikumatu.
Halvatud võivad olla ka käsivars ja sõrmed, kuid seda esineb
harvemini. Koljusisese verevalumi sümptomid
olenevad sellest, milline aju osa on kahjustatud ja kui suur on verevalum. Laps
võib olla lihtsalt rahutu ja nutta palju või
vastupidi: olla loid ja jõuetu. Sageli esinevad
krambid ja hingamisraskused.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Peaverimuhu korral tehakse
röntgenülesvõte kui jääb kahtlus, et kaasneda võib koljuluude
murd. Muhu katsumisel see liigub, kuid ei
pulseeru. Rangluumurd ei vaja muid
uuringuid, kui murru koha katsumine, kus on tunda krudin ja 5-7
päeval tekkiv kõrgem luukallus ehk vohav luukude murru
kohal. Õlavarrepõimiku kahjustus uuringuid
ei vaja, kahjustust diagnoositakse sümptomite
järgi. Koljusisese verevalumi puhul
tehakse ultraheliuuring peast, et näha, kas esineb verevalumit
ajukoes. Kompuutertomograafia ja
magnetresonantstomograafia täpsustavad ajukahjustuse
suurust.
Ravivõimalused
Sünnitusmuhk kaob iseeneslikult 1-2 päevaga
ja ravi ei vaja. Peaverimuhk kaob 6-8
nädalaga ja ravi ei vaja. Rangluumurd
enamasti ravi ei vaja ja paraneb ise. Kui luuotsad on liikunud paigast, siis
kasutatakse sidet, mis tõmbab ölavöötme
tahapoole. Õlanärvipõimiku kahjustuse korral
tuleb raviga alustada kohe peale sündi. Haige käsi seotakse 1-2
nädalaks lapse keha külge, et ta seda ei liigutaks. Seejärel alustatakse
liikumisravi ja massaziga, et liiges ei
muutuks jäigaks. Koljusisese trauma korral
on ravi pikaaegne ja olenevalt kahjustuse suurusest võib laps vajada
intensiivravi. Tihti on tegemist enneaegse lapsega ja võib vaja
minna hingamisaparaadi abi, südame toetamine ravimitega,
krambivastane ravi. Nendel lastel on sageli ka
toitmisprobleemid ja nad vajavad veenisisest- või maosondi kaudu
toitmist.
Prognoos
5-8:100 000 vastsündinu kohta sureb mehhaanilise trauma tagajärjel, 25:100
000 surevad hapnikupuudusesse. Sünnitusmuhk paraneb paari
päevaga jätmata mingit märki. Peaverimuhk paraneb 2 nädala
kuni 3 kuuga. Võib paranedes lubjastuda jäädes tuntavaks kühmuna
koljul. Rangluumurd paraneb paari nädalaga, käe funktsioon ei
ole häiritud. Õlanärvipõimiku kahjustus paraneb
olenevalt sellest, mis põhjustas närvi traumat. Kui närvile rõhus verevalum ja
koe turse, paraneb see paari kuuga. 60-80% lastest paraneb täielikult. Kui aga
närv on katki rebenenud jääb sageli eluaegne käe
halvatus. Koljusisese verevalumi korral oleneb prognoos
ajukahjustuse suurusest. Kui tegemist on enneaegse lapsega ja lisandub kopsude
ebaküpsus või veremürgistus ehk sepsis on prognoos halb. Väiksema kahjustuse
korral, kui elutähtsad ajuosad on terved on ka prognoos parem.
Ennetamine
Varane loote pea ja ema vaagna sobimatuse diagnoosimine ultraheliga ja
sünnitamine plaanilise keisrilõigega hoiab ära mehaanilise trauma teket.
Hapnikupuudusest tekkivaid haigusi on raske ennetada kuna sageli on tegemist
juba üsasisese (rasedusaegse) kahjustusega.
|