Seljaajusong
ka spina bifida Spiba bifida
occulta (aperta) (ld. k) Spina bifida (ingl. k)
Seletus Spina bifida on kaasasündinud anomaalia, mille
puhul tekib selgroo lülikaar(t)e sulguse defekt, harilikult 5. nimme- kuni 1.
sakraallüli ulatuses.
Ülevaade Umbes iga tuhandes beebi sünnib spina bifidaga.
Ilma kaebusteta spina bifida occulta (varjatud, lad.k) esineb umbes
5-10% inimestest. Sel puhul ei pruugi inimene ise teadagi, et tal selline defekt
esineb, seda peetakse normaalseks. Spina bifida aperta (avatud,
lad.k) puhul on aga defekt väliselt nähtav, kuid see, kas inimesel selle tõttu
mingeid vaevusi esineb, sõltub sellest, kui suured on anatoomilised erinevused
normiga võrreldes.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Spina bifida tekib arengu anomaaliana raseduse üsna varasel etapil,
esimesel kuul. Väära arengu tagajärjel osade lülide tagumised
kaared jäävad lahti ja seljaaju jääb selles kohas
luulise kaitseta. Varjatud tüübi ehk spina
bifida occulta puhul katab nahk avause. Mõnikord sopistub
luudefektist esile aju kattev kest meningea, siis nimetatakse
defekti meningotseeleks. Väljasopistus on väliselt nähtav
mügarikuna defekti kohal. Sel puhul ei pruugi seljaaju ja närvide osas normist
kõrvalekallet esineda. Kui songana eendub aga seljaaju koos teda katvate
kestadega, siis kõneldakse meningomüelotseelest, ja sel juhul
võivad tekkida neuroloogilised häired, kuna seljaaju ja sellest
lähtuvad närvijuured venituvad. Teadlased ei tea täpselt, miks spina
bifida sündroom tekib. Väga oluliseks peetakse selgroo normaalsel
arenemisel foolhapet. Kui raseda naise toidulaual ei ole
piisavalt foolhapet, tekib tema lapsel spina bifida suurema tõenäosusega.
Uuritakse ka geenide, keskkonna, kemikaalide
ja teatud ravimite võimalikku mõju spina bifida
kujunemisele.
Sümptomid ehk avaldumine
Spina bifida kohal võivad esineda karvakasv, naha
pigmentatsioon, lohuke või nahaalune väljavõlvumus. Spina bifida võib
olla kliiniliselt asümptomaatiline ehk ei põhjusta lapsele
mingeid vaevusi, harilikult leitakse see juhuslikult
röntgenuuringul. Inimesel võib sel juhul selgrooga probleeme esineda,
näiteks aegajalt seljavalusid, aga neid ei pruugi olla.
Müelomeningotseelega lapsed võivad kannatada vesipeasuse ehk
hüdrotseefaluse all. Enamusel on siis probleeme ka
soolestiku ja põiega, kuna närvid, mis reguleerivad põie ja
soolte tööd, on kahjustatud ning ei saada informatsiooni ajule ega võta vastu
aju poolt tulevaid signaale. Seetõttu ei saa lapsed täpselt aru, millal neil on
vaja tualetti minna, kuna tunnetus on häiritud. Lisaks neile võivad
närvijuurte venitusest tekkida ka jalgade tundlikkuse häired,
isegi jalgade deformatsioonid, nõrkus. Sellised probleemid
tekivad siis, kui laps kiiresti kasvab näiteks puberteedi eel. Siis võib
juhtuda, et seljaaju, mis normaalselt ei ole oma luulise kanaliga ühenduses, on
anomaalia tõttu kusagil kinnitunud luulise kanali külge, venitub, ja tekib
niinimetatud „tethered cord“ ehk venitatud seljaaju sündroom,
mille tulemusena häirub alakeha närvitalitlus.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Spina bifida on hästi avastatav juhul, kui on olemas väliselt nähtav
defekt. Täpsustamaks, millises olukorras on seljaaju oma luulises kanalis,
võidakse teha röntgenuuring luuliste deformatsioonide
hindamiseks, ultraheliuuringuga on võimalik täpsustada pehmete
kudede suhet luulise koega. Kõige täpsemaks uuringuks, mille alusel on
mõnikord võimalik ette näha ka tulevikus tekkida võivaid probleeme ehk neid
probleeme, mis seostuvad nn. venitatud seljaajuga (põie, soolte, jalgade ja kogu
alakeha tundlikkuse häired), on magnetresonantstomograafiline
uuring.
Ravivõimalused
Inimesi, kel on spina bifida, mis avaldub pidevalt süveneva
tundlikkusehäire, põie-soolte probleemidena, on tavaliselt vajalik aidata
kirurgilise raviga. Kirurgiline ravi seisneb selles, et
venituse alla jäänud närvijuured vabastatakse, et seljaaju pääseks pingest.
Tavaliselt on see üsna lihtne ja väga efektiivne protseduur, kuid üksikutel
juhtudel võib esineda ka raskusi sõltuvalt sellest, kui moondunud on
anatoomilised struktuurid. Arvatakse, et operatsioon ebaõnnestub umbes 2-5 %-l.
Operatsiooniga tavaliselt kaovad jalgade kaebusd, kuid kui on juba välja
kujunenud põie tundlikkuse häired, siis selle normaalne töö ei pruugi enam
taastuda. Operatsiooni peamine eesmärk on peatada edasisest seljaaju venitusest
tingitud häired. Seega on oluline operatsioon läbi viia võimalikult kiiresti
peale esimeste kaebuste tekkimist.
Prognoos
Prognoos sõltub sellest, kui kahjustatud on defektist seljaaju. Sageli
seljaaju kahjustust ei ole üldse ja need inimesed ei pruugigi teada saada, et
neil selline defekt esineb. Seljaaju venituse puhul sõltub prognoos sellest, kui
kiiresti õnnestub närvijuured ja seljaaju pingest vabastada, et ei jõuaks välja
kujuneda pöördumatuid närvide ja seega elundite funktsioonide kahjustusi.
Risk sünnitada spina bifidaga laps inimesel, kellel endal on spina
bifida, ei ole suurem nendest, kes on täiesti terved. Kui paaril on juba üks
laps spina bifidaga sündinud, on risk järgmise defektiga lapse sünniks
1: 35. Kasutades aga foolhapet, väheneb see risk uuringute järgi isegi 72 %
võrra.
Ennetamine
Kuna üheks arvatavaks spina bifidaga laste sünni põhjuseks on foolhappe
puudus raseda organismis, soovitatakse raseduse algfaasis ja juba rasedust
planeerivatel tulevastel emadel suurendada foolhappe sisaldust toidus.
Foolhape on üks B-vitamiinidest, mida leidub teistest
toiduainetes rohkem broccolis, spinatis, munakollastes, apelsinis, odratoodetes,
rohelistes lehtviljades, hernestes, riisis, sojaubades, nisutoodetes,
nisuidudes, rooskapsas. Kuna tavalistes toiduainetes on foolhapet üsna vähe,
tehakse paljudes riikides spina bifida ennetamiseks kõigile last soovivatele ja
ootavatele naistele foolhappe profülaktikat. Mitmekülgne ja tervislik toitumine
peaks aga küllaldase foolhappe tagama.
Kasutatud kirjandus: „Neuroloogia taskuraamat“,
1997 Interneti andmebaasid
|