1
logo
2
 
Uudised Kuhu minna KÜSI ARSTILT Trükised Testid Tervis Toitumine Tervisesport Blogi SEKSUAALSUS
TEEMAKESKUS

AllergiaDepressioonDiabeetInsultKolesteroolKõhuhädadKõrge vererõhkKülmetused-viirusedKüüned-nahk-juuksedSilmadSuuhaigusedSõltuvusTromboosUnehäiredValuVähkÄrevushäire


Kas oled olnud aastal 2012 tavapärasest tihedamini haige?
EI
Pigem mitte
Jah
Ei ole peaaegu kunagi haige
Koostööpartnerid






Haigused ja seisundid: ABCDEFGHIJKLMNOPQRSZTUVWÕÄÖÜ
Salmonelloos
Sapikivitõbi
Sapiteede vähk
Sarkoidoos
Sarkoom
Sarlakid
Sarvkesta haavand
Scheuermanni haigus
Schwannoom
Sclerosis multiplex
Seborröadermatiit
Seemneväädi veenilaiendid
Seenhaigus
Seentest või viirustest tingitud liigespõletik
Seesmiste suguelundite põletik
Sekundaarne amenorröa
Selgroo kõverdumine
Selgroo murd
Seljaaju põletik
Seljaaju trauma
Seljaajusong
Seljavalu
Shigelloos
Shokk
Siberi katk
Sidekoehaiguse segavorm
Siinussõlme nõrkuse sündroom
Silma sarvkesta haavand
Silma sarvkesta põletik
Silma sidekesta põletik
Silma võrkkesta irdumine
Silmakahjustus, kõrgvererõhutõvest
Silmakahjustus, suhkurtõvest
Silmalau allavaje
Sinuiit, krooniline
Sinuiit, äge
Sirprakuline aneemia
Sisekõrva põletik
Sissekasvanud küüs
Sjögreni tõbi
Skisofreenia
Skolioos
Solkmetõbi
Somatisatsioonihäire
Soolatüükad
Soole perforatsioon
Soole verejooks
Soolefistulid
Sooleisheemia
Soolemulgustus
Soolepõletik, viiruslik
Soolesulgus
Soolesulgus lastel
Soor
Sotsiaalfoobia
Spina bifida
Spinaalkanali ahenemine
Spondülolistees
Spontaanabort
Stenokardia
Strabism
Stress
Subduraalne hematoom
Sudecki sündroom
Suhkurtõbi (I tüüp)
Suhkurtõbi (II tüüp)
Surrogaadimürgistus
Suukuivus
Suure varba kõverdumine
Suuõõne vähk
Sõlmeline periarteriit
Sääre haavand
Sääre lihaste survesündroom
Sääre veenilaiendid
Söögitoru ahenemine
Söögitoru atreesia
Söögitoru avanematus
Söögitorusong
Söömishäired
Südame isheemiatõbi
Südame kiire löögisagedus
Südame sisekesta põletik
Südame vahelöögid
Südamekasvaja
Südamelihase infarkt
Südamelihase põletik
Südamepuudulikkus
Süfiliitiline artriit
Sügelemine
Sügelised
Süljenäärmekivid
Sünnimärgid
Sünnitraumad
Süsteemne erütematoosne luupus
Süsteemne skleroderma
Süvaveenide tromboos
Süüfilis
Süüfilisest tingitud liigespõletik

Seljaajusong

ka spina bifida
Spiba bifida occulta (aperta) (ld. k)
Spina bifida (ingl. k)

Seletus
Spina bifida on kaasasündinud anomaalia, mille puhul tekib selgroo lülikaar(t)e sulguse defekt, harilikult 5. nimme- kuni 1. sakraallüli ulatuses.

Ülevaade
Umbes iga tuhandes beebi sünnib spina bifidaga. Ilma kaebusteta spina bifida occulta (varjatud, lad.k) esineb umbes 5-10% inimestest. Sel puhul ei pruugi inimene ise teadagi, et tal selline defekt esineb, seda peetakse normaalseks.
Spina bifida aperta (avatud, lad.k) puhul on aga defekt väliselt nähtav, kuid see, kas inimesel selle tõttu mingeid vaevusi esineb, sõltub sellest, kui suured on anatoomilised erinevused normiga võrreldes.

 


Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Sümptomid ehk avaldumine
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ravivõimalused
Prognoos
Ennetamine

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Spina bifida tekib arengu anomaaliana raseduse üsna varasel etapil, esimesel kuul. Väära arengu tagajärjel osade lülide tagumised kaared jäävad lahti ja seljaaju jääb selles kohas luulise kaitseta.
Varjatud tüübi ehk spina bifida occulta puhul katab nahk avause. Mõnikord sopistub luudefektist esile aju kattev kest meningea, siis nimetatakse defekti meningotseeleks. Väljasopistus on väliselt nähtav mügarikuna defekti kohal. Sel puhul ei pruugi seljaaju ja närvide osas normist kõrvalekallet esineda. Kui songana eendub aga seljaaju koos teda katvate kestadega, siis kõneldakse meningomüelotseelest, ja sel juhul võivad tekkida neuroloogilised häired, kuna seljaaju ja sellest lähtuvad närvijuured venituvad.
Teadlased ei tea täpselt, miks spina bifida sündroom tekib. Väga oluliseks peetakse selgroo normaalsel arenemisel foolhapet. Kui raseda naise toidulaual ei ole piisavalt foolhapet, tekib tema lapsel spina bifida suurema tõenäosusega.
Uuritakse ka geenide, keskkonna, kemikaalide ja teatud ravimite võimalikku mõju spina bifida kujunemisele.

Sümptomid ehk avaldumine

Spina bifida kohal võivad esineda karvakasv, naha pigmentatsioon, lohuke või nahaalune väljavõlvumus. Spina bifida võib olla kliiniliselt asümptomaatiline ehk ei põhjusta lapsele mingeid vaevusi, harilikult leitakse see juhuslikult röntgenuuringul. Inimesel võib sel juhul selgrooga probleeme esineda, näiteks aegajalt seljavalusid, aga neid ei pruugi olla.
Müelomeningotseelega lapsed võivad kannatada vesipeasuse ehk hüdrotseefaluse all. Enamusel on siis probleeme ka soolestiku ja põiega, kuna närvid, mis reguleerivad põie ja soolte tööd, on kahjustatud ning ei saada informatsiooni ajule ega võta vastu aju poolt tulevaid signaale. Seetõttu ei saa lapsed täpselt aru, millal neil on vaja tualetti minna, kuna tunnetus on häiritud.
Lisaks neile võivad närvijuurte venitusest tekkida ka jalgade tundlikkuse häired, isegi jalgade deformatsioonid, nõrkus. Sellised probleemid tekivad siis, kui laps kiiresti kasvab näiteks puberteedi eel. Siis võib juhtuda, et seljaaju, mis normaalselt ei ole oma luulise kanaliga ühenduses, on anomaalia tõttu kusagil kinnitunud luulise kanali külge, venitub, ja tekib niinimetatud „tethered cord“ ehk venitatud seljaaju sündroom, mille tulemusena häirub alakeha närvitalitlus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Spina bifida on hästi avastatav juhul, kui on olemas väliselt nähtav defekt. Täpsustamaks, millises olukorras on seljaaju oma luulises kanalis, võidakse teha röntgenuuring luuliste deformatsioonide hindamiseks, ultraheliuuringuga on võimalik täpsustada pehmete kudede suhet luulise koega.
Kõige täpsemaks uuringuks, mille alusel on mõnikord võimalik ette näha ka tulevikus tekkida võivaid probleeme ehk neid probleeme, mis seostuvad nn. venitatud seljaajuga (põie, soolte, jalgade ja kogu alakeha tundlikkuse häired), on magnetresonantstomograafiline uuring.

Ravivõimalused

Inimesi, kel on spina bifida, mis avaldub pidevalt süveneva tundlikkusehäire, põie-soolte probleemidena, on tavaliselt vajalik aidata kirurgilise raviga.
Kirurgiline ravi seisneb selles, et venituse alla jäänud närvijuured vabastatakse, et seljaaju pääseks pingest. Tavaliselt on see üsna lihtne ja väga efektiivne protseduur, kuid üksikutel juhtudel võib esineda ka raskusi sõltuvalt sellest, kui moondunud on anatoomilised struktuurid. Arvatakse, et operatsioon ebaõnnestub umbes 2-5 %-l.
Operatsiooniga tavaliselt kaovad jalgade kaebusd, kuid kui on juba välja kujunenud põie tundlikkuse häired, siis selle normaalne töö ei pruugi enam taastuda. Operatsiooni peamine eesmärk on peatada edasisest seljaaju venitusest tingitud häired. Seega on oluline operatsioon läbi viia võimalikult kiiresti peale esimeste kaebuste tekkimist.

Prognoos

Prognoos sõltub sellest, kui kahjustatud on defektist seljaaju. Sageli seljaaju kahjustust ei ole üldse ja need inimesed ei pruugigi teada saada, et neil selline defekt esineb. Seljaaju venituse puhul sõltub prognoos sellest, kui kiiresti õnnestub närvijuured ja seljaaju pingest vabastada, et ei jõuaks välja kujuneda pöördumatuid närvide ja seega elundite funktsioonide kahjustusi.
Risk sünnitada spina bifidaga laps inimesel, kellel endal on spina bifida, ei ole suurem nendest, kes on täiesti terved. Kui paaril on juba üks laps spina bifidaga sündinud, on risk järgmise defektiga lapse sünniks 1: 35. Kasutades aga foolhapet, väheneb see risk uuringute järgi isegi 72 % võrra.

Ennetamine

Kuna üheks arvatavaks spina bifidaga laste sünni põhjuseks on foolhappe puudus raseda organismis, soovitatakse raseduse algfaasis ja juba rasedust planeerivatel tulevastel emadel suurendada foolhappe sisaldust toidus. Foolhape on üks B-vitamiinidest, mida leidub teistest toiduainetes rohkem broccolis, spinatis, munakollastes, apelsinis, odratoodetes, rohelistes lehtviljades, hernestes, riisis, sojaubades, nisutoodetes, nisuidudes, rooskapsas.
Kuna tavalistes toiduainetes on foolhapet üsna vähe, tehakse paljudes riikides spina bifida ennetamiseks kõigile last soovivatele ja ootavatele naistele foolhappe profülaktikat. Mitmekülgne ja tervislik toitumine peaks aga küllaldase foolhappe tagama.

Kasutatud kirjandus:
„Neuroloogia taskuraamat“, 1997
Interneti andmebaasid





 
3   4
© 2009-2012 inimene.ee