Selgitus Süsteemne erütematoosne luupus on immuunsüsteemi poolt põhjustatud süsteemne sidekoe- ja veresoonte haigus.
Ülevaade Krooniline põletikuline tundmatu põhjusega sidekoehaigus, mis haarab liigeseid, neerusid, serooskelmeid, veresoonte seina ning mis põhiliselt esineb noortel naistel ja ka lastel. Esinemissagedus on 1-7 inimest 100 000 kohta. Naised haigestuvad ligi 5 korda sagedamini kui mehed.
Luupus on autoimmuunnehaigus ehk teatud inimese rakud ei tee enam vahet oma keharakkude ning võõrvalkude (näiteks bakterid ja nende mürgid) vahel. Selle tulemusena tekivad antikehad ehk vastuained, mis asuvad hävitama organismi enda kudesid. Taoliste haiguste tekkepõhjus ei ole teada.
Väga harva on kirjeldatud luupuse teket ravimite tarvitamise järgselt.
Sümptomid ehk avaldumine
Kliiniline pilt on erinevatel patsientidel varieeruv vastavalt sellele, millised elundid või süsteemid on kahjustatud.
SLE võib avalduda äkki kõrge palavikuga – imiteerides ägedat viirusnakkust. Samas võib SLE areneda mitmeid kuid ja isegi aastaid – harva esinevate palaviku ja halva enesetunde hoogudega. Liigeskaebused esinevad ligi 90%-l patsientidest ning varieeruvad vähestest käimishäiretest kuni ägedate mitut liigest haaravate põletikkudeni. Need sümtomid võivad esineda aastaid enne, kui tulevad esile järgmised haigusilmingud.
Nahamuutus on samuti luupusele tüüpiline. Esineda võivad: liblikakujuline nahapunetusnäol; ringikujulised nahamuutused; punetav täpiline nahk nii näol kui ka kaelal, rindkere ülaosas ja küünarnukkidel. Ligi 40%-l patsientidest esineb valguskartus ehk päikesevalgus ja ultravioletvalgus on tugevalt ärritava toimega.
Neerumuutused võivad olla healoomulised ja mitte anda sümptoome. Neerukahjustus (kui ta juba tekkinud on) on luupuse korral süvenev ning sageli viib neerupuudulikkuse ning surmlõppeni. Ligi pooltel luupushaigetest neerukahjustust aga ei tekigi.
Lisaks võivad esineda peavalud, isiksuse muutused, epilepsia ning psühhoosid.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Varajane SLE on raskesti eristatav teistest sidekoehaigustest, näiteks reumatoidartriidist juhul, kui haiguspildis domineerivad liigeskaebused. Seetõttu ei pruugi esmasel pöördumisel diagnoos sugugi selguda.
Vereanalüüsidest määratakse antikehasid ehk vastuaineid, samuti põletikunäitajaid.
Ravivõimalused
Ravi sõltub haiguse raskusastmest. Põhiliselt on see suunatud selleks, et maha suruda immuunne põletik ehk antikehade kahjustav toime. • Glükokortikosteroidid ehk hormoonravi on näidustatud pikaajaliselt, kuna tunduvalt parandab haiguse prognoosi. Pikaajalisel kasutamisel tekivad paratamatult kõevaltoimed: rasvumine, maohaavandid, krooniliste põletike ägenemine, osteoporoosi süvenemine. • Tsütostaatikumid suruvad maha immuunsüsteemi aktiivsust. Vajalik on vereanalüüsi pidev kontroll, et vältida tüsistusi. • Pulssteraapiat kasutatakse ägeda vormi puhul. Siin manustatakse suuri ühekordseid hormooni annuseid; • Vereplasma “filtreerimine” ehk plasmaferees, mille käigus filtreeritakse verest välja vastavad antikehad. • Põletikuvastaseid aineid (ibuprofeen, indometatsiin, diklofenak) tuleb kasutada pikaajaliselt. • Füsioteraapia on SLE puhul vastunäidustatud.
Prognoos
Mida raskem on haiguse kulg, seda suurem on risk, et tekivad ravimite kõrvalmõjud, mis omakorda vahendab organismi vastupanuvõimet. Enamikel juhtudel on SLE kulg krooniline, mis hõlmab enda alla ka pikki perioode, kus haigus on “rahuolekus” ehk remissioonis. Kui haiguse äge faas on kontrolli all ja patsient saab adekvaatset ravi, on prognoos hea. Esineb ka üliägedaid vorme, mille puhul on prognoos ülimalt halb (võib tekkida näiteks insult). Risk: 90% SLE juhtudest esineb naistel, haigestumisrisk on suurem, kui haigust on eelnevalt suguvõsas esinenud.
