Süsteemne skleroderma
scleroderma systemica
(ld.k) sclerodermia (ingl.k)
Selgitus Süsteemne skleroderma (scleroderma
kõvanahksus, ld.k) on krooniline, tundmatu tekkepõhjusega haigus, mis haarab
sidekudet, liigespindasid, siseorganeid ja väikeseid veresooni.
Ülevaade Iseloomustavaks on süvenev naha
sidekoestumine, sidekoelised muutused siseorganites ning
veresoonte põletikud. Esineb umbes 10 elanikul 100 000-st, naistel 3-7 korda
sagedamini kui meestel. Enamus patsiente haigestuvad vanuses
30-50.a.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Tekkemehhanismid on ebaselged. Haiguse ühe tekkepõhjusena arvatakse
viirusinfektsiooni, kuid seda ei ole tõestatud. Suurt
tähelepanu pööratakse riskiteguritele (vt.allpool), eriti
perekondlikule eelsoodumusele.
Haiguse mehhanismis omab
olulist rolli kollageeni ainevahetuse
häire (kollageen on tugikoe ehituslik koostisosa): kollageeni
suurenenud tootmine viib organismis üldisele sidekoestumisele
ja sidekoe kõvastumisele. Olulisel kohal
on ka väikeste veresoonte kahjustus, mis süveneb erinevate
tegurite mõjul.
Sümptomid ehk avaldumine
Raynaud sündroom on 70-95% haigetest esmaseks ja
püsivaks skleroderma tunnuseks. Halvenenud verevarustuse tõttu, tekivad
jalgadele sageli halvasti paranevad haavandid.
Nahakahjustus esineb enamikul haigetest ning
lokaliseerub põhiliselt labakätele ja näopiirkonda. Tekkida võivad ka naha
pigmentatsioon, küünte muutused,
juuste väljalangemine. Naha tihkenemise tõttu kõverduvad sõrmed
peopessa (nn konkssõrmed). Nägu muutub siledaks, miimikavaeseks
ehk maskitaoliseks ning suud ümbritsevad ringjad
kurrud. Nahamuutused laienevad järk-järgult ka teistele
kehapiirkondadele. Lapseeas avalduva skleroderma korral võib tekkida nn.
Mõõgaarmi fenomen ehk nahale ilmub joonekujuline
nahakahjustuse vööt, mis võib esineda kätel, jalgadel või peas ning meenutab
mõõgaarmi.
Võivad kaasuda krooniline silmalimaskestade põletik ehk
konjuktiviit, suulimaskestade põletik ning
Sjögreni
sündroom.
Liigesekahjustus esineb peaaegu kõigil sklerodermaga
isikutel.
Seedtrakti kahjustus avaldub söögitoru
põletikuna, mis tekitab neelamishäireid. Neelamine
valulik ja inimene eelsitab vedelat toitu. Võib esineda nii
kõhukinnisust kui kõhulahtisust.
Kopsukahjustus tekib kopsude sidekoestumise
tagajärjel ning põhjustab hingamis- ja südamepuudulikkust.
Südamekahjustus esineb 2/3-l haigetest. Tegemist on
südamelihase sidekoestumisega. Täheldatakse rütmihäireid ja väsimust füüsilisel
pingutusel.
Neerukahjustusega haigetel esineb vererõhutõus, võib
välja kujuneda neerupuudulikus.
Närvisüsteemi kahjustus avaldub
esinevate psüühiliste häiretena.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Laboratoorsetest uuringutest tehakse vereanalüüs, millest
otsitakse haigusele iseloomulikke muutusi. Nahast võetakse proovitükid ehk
biopsia, et saada kinnitust sidekoestumise ja väikeste
veresoonte kahjustuse kohta. Röntgenülesvõttel
võidakse leida liigeskahjustusi.
Ravivõimalused
Ravis kasutatakse põhiliselt kolme ravimite gruppi ravimid mis
takistavad sidekoestumist,
veresoonkonda mõjutavad ravimid (aspiriin,
trental) ja põletikuvastaseid preparaate (ibuprofen,
indometatsiin). Harvem kasutatakse hormoonravi
(prednisolon) ning penitsillamiini. Olulised on ka
ravikehakultuur ning massaa. Ravi
tulemusena vähenevad sidekoestumise nähud, paraneb sõrmede liikuvus.
Prognoos
Efektiivse ravi ning massai ja ravikehakultuuriga on võimalik osadel
haigetel säilitada töövõime mitmeks aastaks. Haiguse kulg on ettearvamatu ja
aeglane. Halvem on prognoos neile patsientidele kellel on juba haiguse
lagstaadiumis täheldatud kopsude, südame või neerude haaratust.
Ennetamine
Sklerodermat ei ole võimalik ennetada.
|