Sapikivitõbi
Cholelithiasis (ld.k) Cholelithiasis (ingl.k)
Seletus
Sapikivitõve puhul tekivad sapipõide sapist moodustunud kivid.
Ülevaade
Sapikivitõbi
on sage haigus, mida esineb 10-15%-l elanikkonnast, haigus avaldub alates 20.
eluaastast, sagedamini vanemas eas. 70-80% sapikividest ei põhjusta mingisuguseid vaevusi, need
on nn. „tummad“ sapikivid,
mille olemasolust saab inimene teada näiteks mingil muul
põhjusel tehtud ultraheliuuringu käigus.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk
millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Maks toodab rasvade seedimiseks
vajalikku sappi, mis koguneb sapipõide ja liigub sealt edasi
soolde. Sapp koosneb veest, kolesteroolist, sapphapetest, fosfolipiididest ja
bilirubiinist. Nendest ainetest võivad moodustuda sapikivid.
Esineb erineva koostisega sapikive. Suurem osa neist on
kolesteroolkivid või segakivid. Vähem esineb
bilirubiin- ehk pigmentkive. Sapikivide suurus on väga erinev,
ulatudes mõnest millimeetrist mitme sentimeetrini, võib tekkida ainult üks suur
kivi või väga palju pisikesi kive.
Sapikivide tekkimist põhjustab kolesterooli või
bilirubiini hulga tõus sapis ja ka sapipõie tühjenemise häirumine, mille tõttu
sapp kontsenreerub. Seda soodustavad ülekaal,
naissugu (naistel on sapikive 2-3 korda sagedamini kui
meestel), vanus
(vanematel
inimestel sagedamini), östrogeenid e. naissuguhormoonid (rasedus,
hormoonasendusravi, rasestumisvastased vahendid), diabeet,
kiire kaalulangus ja nälgimine.
Sümptomid ehk avaldumine
Rohkem kui pooled
sapikividest ei põhjusta mingisuguseid vaevusi. Esinevad
korduvad sapikoolikud ehk
valusööstud, mis on sapikivitõve kõige iseloomulikumaks sümptomiks. Valu
tekib sageli peale rasvarikka toidu söömist kivi liikumise tõttu sapipõies või
sapiteedes, algab järsku ja võib kesta 30-st minutist mitme tunnini. Valu
paikneb peamiselt paremal ja keskel ülakõhus, aga sageli kiirgub ka selga ja
paremasse õlga.
Kaasneda võib iiveldus ja oksendamine.
Lisaks
sellele võivad sapikivid põhjustada kõhupuhitust, mõnede söökide ja jookide
talumatust, röhatisi või kõrvetisi.
Sapikivitõve tagajärjel võib
tekkida sapipõiepõletik e.
koletsüstiit, sapiteede sulgus ja
pankreatiit e. kõhunäärme
põletik. Sapipõiepõletiku puhul tekib püsiv valu sapipõie piirkonda parema
roidekaare alla, iiveldus, oksendamine ja palavik. Sapiteede sulguse puhul
ummistab kivi sapitee, sapp ei pääse soolde ning tekib ikterus ehk
naha kollasus.
Diagnoosimine ehk
millised uuringud võidakse teha ja miks
Sapikivide kahtluse
korral on tavaliselt esimeseks uuringuks kõhu ultraheliuuring (ultraheliaparaadi
andurit mööda kõhtu libistades vaadatakse ekraanile tekkivalt pildilt, kas
sapipõies on sapikive).
Sapiteedes asuva kivi
uurimiseks võidakse teha ERCP
(endoskoopiline retrograadne koletsüstopankreatograafia) uuring, mille käigus
viiakse maosondi kaudu sapiteedesse
peenike toru.
Sapikivitõve puhul on vereanalüüs enamasti korras, kuid see teostatakse
selleks, et välistada sapipõie põletiku, sapiteede sulguse, ikteruse ja
pankreatiidi ehk kõhunäärme põletiku esinemist.
Ravivõimalused
Sapikivid, mis
mingisuguseid vaevusi ei põhjusta, näiteks juhuslikult avastatud sapikivid,
ei vaja ravi
. Sapikivitõve puhul esinevate koolikute korral on tõenäoline, et vaevused
tekivad ka edaspidi ning ravi on vajalik.
Ravi on reeglina kirurgiline. Operatsioon on tänapäeval peaaegu alati laparoskoopiline. Laparoskoopilise
operatsiooni puhul tehakse kõhukatetesse mõned väikesed (umbes sentimeetri
suurused) lõiked, mille kaudu viiakse kõhtu kirurgilised instrumendid ja väike
videokaamera ning kirurg eemaldab monitori jälgides sapipõie koos kividega.
Vahel tuleb laparoskoopilisest operatsioonist loobuda ja teha lahtine operatsioon. Selle põhjuseks
võib olla raske sapipõie põletik, anatoomilise ehituse iseärasus või verejooks
operatsioonipiirkonnas.
Mittekirurgilist ravi kautatakse
tänapäeval harva, sest ravi on kauakestev, keeruline ning ei anna alati
tulemust. Mittekirurgilise ravi võimalusteks on litolüüs ehk kivide lahustamine
sapphapetega (ursodeoksükoolhape, kenodeoksükoolhape) ja kehaväline lööklainelitotripsia ehk kivide
purustamine lööklainega.
Sapikoolikute leevendamiseks
kasutatakse valuvaigisteid ja spasmolüütikume e. lihaseid
lõõgastavaid ravimeid.
Prognoos
Juhuslikult leitud
sapikivid ei põhjusta alati vaevusi, kuid nende tekkimine ei ole välistatud ning
ka selliste kivide tõttu võivad tekkida tüsistused. Peale laparoskoopilist operatsiooni on
taastumine kiire, haiglas ja haiguslehel olemise aeg on lühem kui peale lahtist
operatsiooni.
Sapikivitõve tüsistusteks on äge ja
krooniline sapipõie põletik, sapiteede sulgus kivi tõttu, sapiteede põletik, pankretiit e. kõhunäärme põletik, sapipõie
vähkkasvaja (vähi risk on siiski väga väike). Sapipõie
eemaldamise järgselt kaovad enamusel inimestel sapikividest põhjustatud
vaevused.
Ennetamine
Sapikivide
vältimiseks tuleks püüda vähese kolesteroolisisalduse ja
kiudainerikka toidu abil hoida kolesteroolisisaldus sapis
madalal tasemel, vältida liigset kehakaalu
.
Oluline on rasva ja rasvaste
toitude vältimine. Osad toidud võivad suures koguses vaevusi tekitada,
väikses koguses aga mitte. Enamasti inimene teab, millised toidud (millistes
kogustes) talle ei sobi. Õige toiduvalik
hoiab ära sapikoolikuid ning vähendab kivide poolt
põhjustatud valusid. Sageli vaevusi põhjustavad
toidud:
- Friikartulid, praetud
kartulid, kartulikrõpsud
- Rasvased küpsetised
- Rasvane piim, rasvased
piima- ja juustutooted, munakollane
- Rasvane liha, vorstid, õliga
konserveeritud kalatooted
- Rasvased magustoidud, kastmed, majonees, mandlid, pähklid,
šokolaad
|