Süüfilis
ka luues Syphilis,
lues(ld.k) Syphilis (ingl.k)
Seletus Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus, mis
tavaliselt levib sugulisel teel ja kahjustab paljusid elundkondi, k.a. nahk,
süda, luustik ja närvisüsteem.
Ülevaade Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph
Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste
hulgas. XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi. Haigestumise
sagedus kasvab ja kahaneb pidevalt. Eestis tekkis haigestumuse tõus 1990-datel
seoses muutustega ühiskonnas. Kõige sagedamini haigestuvad
noored, võrdselt nii mehed kui naised, sagedamini
intiimtöötajad (prostituudid). Loote
nakatumisel võib rasedus lõppeda iseenesliku abordiga, laps võib
sündida elusalt, kuid haigustunnustega või sünnib näiliselt terve laps, kellel
ilmnevad haigustunnused alles kuude või aastate pärast.
Tekkepõhjused ja-mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja-mehhanismid
Tekitajaks on mikroob Treponema pallidum. Süüfilis nakkab inimeselt
inimesele otsese (tavaliselt seksuaalse)
kontakti teel. Teoreetiliselt võib nakatuda ka
verega, kuid doonoriverd kontrollitakse spetsiaalsete
testidega, mis välistavad selle võimaluse. Tavaliselt tungib mikroob
organismi suguelundite või suu piirkonnas, levib edasi
lümfisõlmedesse ja paljuneb, kuni teda on piisavalt palju, et
sümptomid avalduks. Süüfilisehaige on kõige nakkavam haiguse
alguses; peale 4 aastat pole nakatamine tõenäoliselt enam võimalik.
Sümptomid ehk avaldumine
Süüfilis jaotub kolme staadiumi: esmane, teisene ja
kolmandane. Esmane süüfilis. Peale 3 nädalast
peiteperioodi ilmub mikroobi sisenemiskohale sõlmeke, millest
tekib väike tihke haavand, mida nimetatakse
esmashaavandiks. Enamasti on neid üks, vahel ka mitu. Haavandis
on palju mikroobe ja see on väga nakkusohtlik. 90%
esmashaavandeist esineb suguelundeil, 10%
suus, pärasoole piirkonnas ja mujal. Ka lümfisõlmed suurenevad,
kuid on valutud.
Teisene süüfilis. Umbes 9.-l nädalal algab teisene
staadium. Treponeemid levivad üle kogu keha süüfilis muutub
süsteemseks. Teisese süüfilise haiguspilt on väga
varieeruv. Püsib lümfisõlmede suurenemine, võib esineda
löövet nii nahal kui limaskestadel. Lööve on tavaliselt
laiaulatuslik ja sisaldab rohkelt haigustekitajaid. Kehale, otsmikule ja
jäsemetele võivad tekkida väikesed laigud, mida nimetatakse
roseoolideks, aga vahel kujuneb hoopis sõlmeline
lööve (nt.Veenuse kroon otsmikul). Suguelunditel võivad sõlmed
kasvada küllalt suureks, neid nimetatakse laiadeks
kondüloomideks ning on väga nakkusohtlikud. Harva esineb mädavillilist
või haavandunud löövet. Sõlmede paranemiskohtades võivad tekkida
pigmendihäired (esineb nii hüper- kui
hüpopigmentatsioon). Umbes 8-12 haigusnädalal võib tekkida juuste,
kulmude ja ripsmete väljalangus. Kolmandikul isikutest võib esineda
angiinisarnane haiguspilt, kuid tavaliselt puudub palavik.
Kõigest hoolimata on enesetunne küllalt rahuldav, vahel on kaebusteks väike
palavik, isutus, nõrkus.
Paljudel on probleemiks peavalu ja kaelakangus
(sageli kuklas ja öösiti). Mõnedel esinevad luu- ja
liigesvaevused.
Retsidiveeruv ja latentene süüfilis. Peale teisese
süüfilise esimest episoodi jõuab haigus faasi, milles analüüsid on positiivsed
ja inimene nakkusohtlik, kuid puuduvad sümptomid. Aeg-ajalt
esineb haiguse ägenemisi ehk retsidiive, kuid iga retsidiiviga
on lööve tagasihoidlikum. >90% ägenemisi tekib esimese 2 aasta jooksul. Peale
4 aastat pole haiged enam nakkavad, kuid ilma ravita ei parane keegi ja
kolmandikul neist areneb kolmandane süüfilis.
Kolmandane süüfilis. Kolmandase süüfilise korral
tekivad nahas, suus, luudes või mistahes organis suured valutud
sõlmed, mida nimetatakse gummadeks. Need
hiljem haavanduvad ja paranevad armiga. Gummad
võivad lõhkuda kõiki kudesid lihaseid, närve, veresooni. Suus võib tekkida
suulae kahjustus ja keele liikuvuse halvenemine. Kõige kurikuulsam on aga
ninavaheseina lagunemisest tekkiv sadulnina. Nahale võivad
tekkida ka grupeeritud sõlmekesed, mis jällegi jätavad arme.
Palju probleeme tekib südame-veresoonkonnaga, eriti meestel
aordilaiendid ehk aneurüsmid (rebenemisoht),
südameklappide kahjustus, rütmihäired ja
pärgaarterite umbumine, tulemuseks on südame
isheemiatõbi. Tänu ravimitele on südame-veresoonkonna süüfilis õnneks
muutunud harulduseks.
Närvisüsteemi haaratuse ehk neurosüüfilise tunnusteks
võivad olla kõne- ja psüühikahäired, valud ja
tundlikkuse häired jäsemetes, liigutuste
koordineerimatus, isegi halvatused,
meeleelundite kahjustused kuni täieliku pimeduse ja
kurtuseni. Eriti ohustatud on nooremas haigestunud.
Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik.
Kaasasündinud süüfilis tekib haigustekitajate
tungimisel läbi platsenta (seega peale 12.rasedusnädalat).
Tihtipeale hukkub loode 4 5 raseduskuul tekib spontaanabort. Mida kauem on
ema haigus kestnud, seda suurem on lapsel tõenäosus ellu jääda.
Kaasasündinud süüfilis võib avalduda vastsündinu ja imikueas siis on
iseloomulik sõlmeline, villiline või mädapõletikusarnane
nahalööve, aga ka laiad kondüloomid, nahk võib
muutuda üleni tihkeks ja praguneda jättes nt.
suu ümbrusesse kiiretaolisi arme. Esineb nohu,
mis raskendab lapsel imemist ja lõhub ta ninaluud (sadulnina). Lisaks on
maksapõletik, lümfisõlmede suurenemine,
kehvveresus, luude muutused (väga sageli) ja
muud süsteemsed nähud. Lapsed on virilad, söövad
halvasti ja võtavad halvasti kaalus juurde. Vahel avastatakse
kaasasündinud süüfilis alles hiljem. Kindlateks tunnusteks on siis koonilised
lõikehambad, silmapõletik ja kurtus. Veel võib
esineda sadulnina, armid suu ümbruses ja luustiku muutused.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest,
suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede
katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt,
võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse
mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid
on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult
kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga
paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata
korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks
(skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid
diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas
haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove
jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside
nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi
nt.rasedusega arvele minnes. Neurosüüfilise kahtlusel uuritakse ka
ajuvedelikku, kuid viimast tehakse harva. Paralleelselt
uuritakse ka teiste sugulisel teel levivate haiguste suhtes.
Ravivõimalused
Enne antibiootikume oli süüfilis ravimatu. Õnneks on
tänapäeval ravimid väga efektiivsed ning haigus allub hästi ravile. Ravi pikkus
sõltub süüfilise staadiumist. Peale ravi lõppu on vajalik kontroll umbes 3 kuu
tagant.
Prognoos
Kaugtulemused sõltuvad haiguse avastamise hetkest ja ravikorralduste
täitmisest. Varastes staadiumites terveneb inimene raviga täielikult ja
läbipõetud haigus kajastub vaid vereanalüüsides. Hilistes staadiumites peatab
ravi edasise halvenemise, kuid elundite väljakujunenud muutused jäävad püsima.
Ennetamine
Oluline on turvaline seksuaalkäitumine, kondoomide kasutamine, juhuslike
vahekordade vältimine jne. Nakkuse kahtlusel tuleks julgelt pöörduda arsti
poole. Ravida tuleb kõiki partnereid üheaegselt. Rasedad kontrollitakse
süüfilise suhtes kaks korda raseduse jooksul.
Kasutatud kirjandus: O.Braun-Falco
Dermatology H.Rajangu, S.Kaur Veneerilised haigused
|