Sõlmeline periarteriit

ka nodoosne periarteriit
periarteritis nodosa (ld.k.)
nodose periartheritis (ingl.k.)

Seletus
Sõlmeline periarteriit on võrdlemisi harva esinev, immunoloogilise mehhanismiga veresoonte haigus, mida iseloomustab veresoonkonna süsteemne kahjustus.

Ülevaade
Haigus kahjustab peamiselt keskmise ja väikse kaliibriga artereid, kus sagedasti tekivad väljapunduvad veresoonte laiendid ehk aneurüsmid. Siit ongi tulnud nimetus: nodoosne periarteriit, sest need sõlmekesed on tuntavad mööda jäsemetel olevate arterite kulgu.
haigus tekib sagedamini vanuses 40-50 eluaastat ning esineb kolm korda sagedamini meestel.

Tekkepõhjused- ja mehhanismid

Nodoosse periarteriidi tekkepõhjused on teadmata. Kuna tekib mitmete elundite kahjustus, siis on tegemist süsteemse haigusega, millel on ka ilmselt mitmeid põhjusi.
Veresoonte seinad kahjustuvad immunoloogilise mehhanismiga, tagajärjeks on kõrgvererõhutõbi, südame ja veresoonkonna puudulikkus ja neerupuudulikkus.
Haigus algab sageli mõne viirusliku või bakteriaalse põletikuga, harvem ravimite võtmise järgselt (võimalik allergiline mehhanism).

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid on mitmekülgsed ning haiguse algus võib olla äge või alaäge.
Tekivad üldnähtud: palavik, südame löögisageduse suurenemine, liigese- ja lihasevalu, kaalulangus.
Tekib kõrgvererõhutõbi, mis areneb kiiresti ning põhjustab südame- ja veresoonkonna puudulikkuse teket.
Lisaks võivad kujuneda neerupuudulikkus, närvipõletik ning lihaste ja liigeste valud või kõhuvalu.
Need sümptomid esinevad mitmesuguse sagedusega ja mitmesugustes kombinatsioonides.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidaks teha ja miks

Polüarteriiti hakatakse kahtlustama mitmete ebatüüpiliste kaebuste koosesinemisel ning vahel alles analüüsidest leitud muutuste alusel.
Vereanalüüsis esineb liigsel hulgal valgeliblesid ehk leukotsüüte. Uriinianalüüsis võib leida verd ning valku: see viitab kujunenud neerukahjustusele.
Südameuuringutest teostatakse elektrokardiograafia ning ulatraheliuuring.
Angiograafilise uuringuga otsitakse tüüpilisi veresoonte laiendeid ehk aneurüsme, diagnoosi kinnitab biopsia ehk koeproov, mida uuritakse mikroskoobiga.
Närvide haaratuse korral võidakse teostada elektroneuromüograafia.

Ravivõimalused

Raviks kasutatakse kõrges annuses glükokortikoidhormoone (prednisolon), mis aitavad kuni 30%-l inimestest haiguse remissiooni ehk vaibumisfaasi.
Vahel kombineeritakse hormoonraviga immuunsupresseerivaid ravimeid (tsüklofosfamiid).
Lisaks ravitakse kõrgvererõhutõbe ning südamepuudulikkust.

Prognoos

Mida rohkem on erinevad organsüsteemid haaratud, seda raskem on prognoos. Raskekujulise arterite haaratuse korral võib esineda isegi surmlõpet.

Ennetamine

Selle haiguse ennetamine ei ole võimalik.

Kasutatud kirjandus:
1.) Oxford textbook of rheumatology, 1998.a.
2.) Harrisons Principles of internal medicine. 13ed. , 1994.a.
3.) The Merc Manual of diagnosis and therapy, 16ed
4.) Reumatoloogia, R.Birkenfeldt, L.Päi, T.Haviko, 1995.a.
5.) Meditsiini sõnastik, G.Loogna et al., 1996.a.