Mitte-Hodgkini lümfoom

ka Non-Hodgkini lümfoom
Lymphoma non-Hodgkin (ld.k)
Non-Hodgkin`s lymphoma (ingl.k)

Seletus
Mitte-Hodgkini lümfoomideks nimetatakse gruppi lümfoome ehk lümfisüsteemi vähkkasvajaid.

Ülevaade
Mitte-Hodgkini lümfoomide korral tekib vähkkasvaja lümfisüsteemis olevatest rakkudest lümfotsüütidest.
Haigus lähtub sageli lümfisõlmest, aga võib tekkida ükskõik millises lümfisüsteemi osas või muus elundis olevast lümfaatilisest koest.
Ravi ja prognoos on vastavalt haiguse vormile üsna erinev, kasutatakse keemia-, kiiritus- ja kirurgilist ravi ja ka luuüdi siirdamist.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Haiguse põhjus ei ole teada, haigestumine toimib sagedamini 45-70 a. vanuses. Riskifaktoriteks loetakse immuunsüsteemi nõrkust (näiteks immuunsupressiivne ravi peale elundi siirdamist), AIDS-i ja Ebstein-Barri viirust.
Non-Hodgkini lümfoom (NHL) tekib lümfisüsteemi kuuluvatest vererakkudest T- või B-lümfotsüütidest.
Lümfotsüüdid on valgelibled, mis normaalselt osalevad organismi immuunsüsteemis ning kaitsevad organismi infektsioonide eest. Haigus algab lümfisõlmedest, mujalt lümfisüsteemist (põrn, luuüdi, maks) või teistes elundites (sooltrakt, nahk, kesknärvisüsteem) olevast lümfaatilisest koest.
Vastavalt kulu kiirusele ja rakulisele ehitusele jaotatkse NHL-d aeglasekasvulisteks, kiirekasvulisteks (agressiivseteks) ja väga kiirekasvulisteks (agressiivseteks), mille järgi tehakse ravi ja saab hinnata prognoosi.

Sümptomid ehk avaldumine

Kaela-, kaenlaaluse- või kubeme lümfisõlmed on katsumisel suurenenud ja valutud. Üldistest vaevustest tekivad haiguse levimisel väsimus, öine higistamine, palavik ja kaalulangus.
Haigus põhjustab ka nahasügelust ja nahamuutusi. Vastavalt erinevate elundite haaratusele võib esineda kõhuvalu, ärritusköha, õhupuudustunne, seljavalu jm.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosimisel on kõige tähtsam väikese operatsiooni käigus eemaldatud lümfisõlme (või ka muust haaratud koest võetud proovitüki ehk biopsia) mikroskoobiga uurimine vähirakkude leidmiseks.
Haiguse staadiumi määramiseks tehakse ka luuüdi biopsia, kopsu röntgenülesvõte, rindkere ja kõhu kompuutertomograafiline- või ultraheliuuring.

Ravivõimalused

Ravi sõltub kasvaja staadiumist ja kasvutüübist. Aeglasekasvulisi lümfoome alati ei ravita, vaid jälgitakse.
Peamine on keemiaravi, ravimi(d) valitakse vastavalt NHL tüübile.
Väikeseid kasvajaid eemaldatakse ka kirurgiliselt või kasutatakse paikset kiiritusravi.
Kõrge riskigrupi korral tehakse keemiaravi koos järgneva luuüdi siirdamisega.
Peale ravi on vajalik järelkontroll, sest haigus võib uuesti tekkida.

Prognoos

Prognoos sõltub kasvaja tüübist, staadiumist, haigestunu vanusest ja üldseisundist. Raviga tekib tavaliselt haiguse remissioon ehk taandumine mõneks ajaks ning on võimalik täielik paranemine (aeglase kasvuga vormide puhul umbes 30%).

Ennetamine

Haigust ei saa ennetada.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1999
Kodin Suuri Lääkärikirja 1995
Herold jt. Sisehaigused, 1999