Meniere’i haigus
Morbus Meniere (ld.k) Meniere’s disease
(ingl.k)
Seletus Tasakaaluhäireid põhjustav sisekõrva
haigus.
Ülevaade Meniere’i haigus on tingitud sisekõrva kahjustusest, mille
tagajärjel tekivad tasakaaluhäired ja kuulmislangus. Haigus kulgeb reeglina
ägenemiste ja vaibumistega. Kuigi tavaliselt on tegemist ühe
kõrva kahjustusega, on võimalik ka mõlema kõrva haigestumine, mistõttu ka
haiguse raskus on väga erinev.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Meniere’i haiguse tekkepõhjused ei ole teada. Kahjustub
sisekõrv, kus paiknevad keha tasakaalu säilitamist reguleerivad
poolringkanalid. Haiguse korral on vedeliku imendumine sisekõrvast häiritud,
rõhk sisekõrvas suureneb. Sellest tingituna võib sisekõrva sein
puruneda ning kuna poolringkanalid ei saa tavapäraselt töötada, häirub
võime säilitada tasakaalu.
Lisaks kanalitele on sisekõrvas veel “tigu”, mis võib
samuti rõhu tõttu kahjustuda. “Tigu” on kuulmisorgan, mis muudab heli
elektriliseks signaaliks ning saadab selle ajule, et me helisid eristaksime ja
mõistaksime. Kui vedeliku kogunemisest kahjustub ka “tigu”, siis kaasneb
tasakaaluhäiretele kuulmislangus.
Sümptomid ehk avaldumine
Tasakaaluhäire ning pearinglus ilmnevad äkki, ilma hoiatavate
sümptomiteta. Pearingluse tõttu esineb tihti ka iiveldust ja
oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust.
Häirivaks on ka surumistunne haiges kõrvas ning kohin
ehk tinnitus.
Meniere’i haiguse atakiga haige on väga ärritunud, tal
on raske silmi lahti hoida, kuna silmade liigutamine kutsub esile pearingluse
süvenemise ning enesetunde halvenemise.
Kuulmislangus võib samuti ilmneda
koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine kõrv on tavaliselt
korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub
järk-järgult.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja
miks
Kuna pearingluse ja kõrvakohinaga kulgeb erinevaid haigusi
(healoomuline pearinglus, neuroniit, põletikud), on arsti ülesandeks selgitada
igal konkreetsel juhul tasakaaluhäireid põhjustav faktor. Kuna Meniere’i
haigusele on iseloomulik ka kuulmislangus, siis tihti on vajalik uurida just
kuulmisvõimet. Selleks kasutatakse audiomeetriat. Samuti tehakse nn
kaloorilisi teste (erinevate temperatuuridega vee süstimine kuulmekäiku),
et kontrollida poolringkanalite tööd. Oluline on teada, et kui
kuulmislangust ei esine, siis ei ole tegu Meniere’i haigusega.
Ravivõimalused
Mittekirurgiline ravi: Ravi põhisuund on leevendada
ebameeldivust põhjustavat pearinglust ning iiveldustunnet. Selleks on kasutusel
mitmeid ravimeid (metoklopramiid, ondansetroon). Harvem
kasutatakse antihistamiinseid, allergilist või põletikulist turset vähendavaid
ravimeid, et “rahustada” tasakaaluorganit. Kasutust leiab ka veresooni laiendava
toimega tsinnarisiin, mis soodustab sisekõrva verevarustust.
Kui haige on väga kurnatud ning ärritunud, kasutatakse ka üldiselt rahustavaid
ravimeid.
Kirurgilist ravi kasutatakse neil
haigetel, kellel on sagedased Meniere’i haiguse atakid, mis ei allu
tablettravile.
- Kui sümptomid avalduvad vaid ühes kõrvas, kasutatakse meetodit, kus
sisekõrva kanalitesse tehakse ava
(endolümfaatiline šunt), et sinna kogunenud vedelik saaks väljuda ning
kahjustav kõrge rõhk alaneks. Ligi 60% haigetest saab sellisel meetodil
leevendust ning kuulmise halvenemine pidurdub.
- Juhul, kui kuulmine kõrvast on kadunud, kasutatakse pearingluse
leevendamiseks sisekõrva kanalite eemaldamist (labürintektoomia). Selle järgselt aitab tasakaalu hoida teine
kõrv.
- Üheks meetodiks on ka tasakaalunärvi läbilõikamine (vestibulaarne
neurektoomia), kuid ohu tõttu kahjustada näo- ja kuulmisnärvi, kasutatakse
seda vaid valitud juhtudel.
Prognoos
Atakkide kestvus varieerub väga palju (minutitest tundideni),
samuti on indiviiditi erinev ka haigushoogude sagedus (iga paari päeva järel,
vaid kord aastas). Kuigi Meniere’i haiguse hood on äärmiselt ebameeldivad,
vaibuvad nad tavaliselt ilma ravita. Kui atakid muutuvad väga sagedaseks või
kuulmislangus on tugev, on alati olemas ka kirurgilise ravi variant, mis toob
paljudele leevendust. Lisaks on teada, et mitmed levinud kahjulikud harjumused -
suitsetamine, kohv ning alkohol provotseerivad Meniere’i
haiguse hoogusid. Nende faktorite vältimine aitab samuti paranemisele kaasa.
Riskitegurid
Otseseid haiguse riskitegureid ei ole teada, kuid atakke
provotseerivad suitsetamine, alkohol ja kohvi, nagu juba eelpool mainitud.
Ennetamine
Meniere’i haigust ei ole võimalik ennetada.
|