Migreen
Migreen Hemicrania (lad.k) Migraine
(ingl.k)
Seletus Migreen on veresoonte ja närvide viis reageerida
välistele ärritustele. On üks tavalisemaid peavalu tüüpe, mille põhiliseks
sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu ja millele sageli
kaasneb iiveldustunne.
Ülevaade Kalduvus migreeni haigestuda on
ca 80% ulatuses perekondlik, seega on enamasti päritav haigus. Haigus levib seni
seletamata põhjusel edasi eelkõige naisliini pidi. Eestis kannatab migreeni all
ligi 10% elanikkonnast. Naistel esineb migreeni sagedamini ja ka vanuse
suurenedes tõuseb esinemissagedus naistel tunduvalt rohkem kui meestel. Migreeni
haigestutakse sageli juba noores eas. Pärast 40. eluaastat muutuvad
migreeni-tüüpi peavaluhood tavaliselt harvemaks ning migreeni asemele tulevad
tihti kaelast lähtuvad pingetüüpi peavalud.
Tekkepõhjused ja-mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja-mehhanismid
Migreenihooge põhjustavad mitmed erinevad tegurid.
Sageli on migreeni vallandavateks teguriteks stress
-migreenihoog stressi lahenemisjärgus, nt. nädalalõpumigreen,
ilmamuutused, söömataolek ja magamatus.
Ka valgussähvatused, ärritavad lõhnad,
sigaretisuits ja alkohol ning teatud toiduained nagu juust,
pähklid, maks, kofeiini sisaldavad joogid ja toidud, suitsutatud ja marineeritud
kala ja liha, võivad olla migreeni vallandumise põhjuseks. Migreenihoo
vallandumisel on sage seos menstruaaltsükli ja hormonaalsete
muutustega.
Peavalu põhjustab peapiirkonna arterite laienemine ja valu
vahendavate kehaomaste ühendite hulga suurenemine veresoonte ümbruses, samuti on
leitud seos geneetilise defektiga veresoonte neurogeenses (närvide poolt
reguleeritud) regulatsioonis.
Sümptomid ehk avaldumine
Migreenihoole eelneva 24 h jooksul tekivad sageli ebamäärased
tundmused.
Võib esineda närvilisust, meeleolu langust või
eufooriat.
Sageli teravneb lärmi ja lõhnade tunnetamine,
suureneb magusa isu ja sageneb haigutamine.
Lisaks võivad migreenile eelneda tajuhäired e. aurad,
milleks on kõige sagedamini nägemishäired - vaatevälja värisemine,
siksakiline nägemine või valgusesähvatused. Migreenivalule võivad eelneda ka
ühepoolne tundlikkusehäire, ühepoolne jõuetus ja
kõnehäired.
Migreenile on iseloomulik ühepoolne, enamasti
pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni raske peavalu, mis sageli ägeneb
füüsilisel koormusel ja kaob magades.
Peavalu iseloom, tugevus, paiknemine ja kestus varieeruvad väga
suures ulatuses. 70% juhtudest on valul pulseeriv iseloom. Sageli kaasnevad
iiveldus või oksendamine ja ajutine kõnevõimetus või
kõnehäired.
Aurata migreen algab tavaliselt hommikul. Peavalu kestus on
varieeruv, 4-72 tundi ning sellele võib järgneda paar päeva pingetüüpi peavalu.
Iseloomulik sellele tüübile on iiveldus ning ülitundlikkus
välisärritustele.
Auraga migreenile on iseloomulikud nägemishäired: saki-
või tähekujulised figuurid, vikerkaarespektrid ja lainetavad jooned. Esineb ka
nägemishallutsinatsioone piltide kujul. Selle migreeni tüübi puhul on
peavalu reeglina lühem, 6-8 tundi.
Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks
Üldiselt on migreeni diagnoosimine lihtne.
Migreenipeavalu diagnoos põhineb hoolikal küsitlemisel, mille
käigus selguvad haigusele tüüpilised jooned ja lisauuringuid on harva tarvis.
Küsitlemisel selgitab arst välja peavalu esinemissageduse ja
kestuse, olemuse, paiknemise.
Oluline on ka silmapõhjade hoolikas uurimine, et välistada
tõelise nägemishäire või silmahaiguse olemasolu.
On väga oluline, et inimene suudaks sümptomeid meenutada ja
täpselt kirjeldada. See võimaldab arstil kindlaks määrata, millise peavalu
tüübiga on tegemist. Sellest oleneb ravi määramine.
Mõningatel juhtudel, nt. ebatüüpiline või ravile allumatu
migreen või kahtlus muule peaaju haigusele, viiakse läbi kompuutertomograafia
uuring (peaajust), kuid seda tuleb siiski suhteliselt harva ette.
Ravivõimalused
Psühholoogiline ravi seisneb nõustamises,
rahustamises ja stressi maandamises. Füüsiline ravi hõlmab
peavalusid soodustavate faktorite, sealhulgas dieedi,
hormonaalsete kõrvalekallete ja stressi väljaselgitamist ning
migreeni vallandavate faktoritega kokkupuute vältimist konkreetset juhtu silmas pidades.
Farmakoloogiline ravi seisneb valuvaigistite ja teiste
ravimite määramises.
Kõige sagedamini kasutatakse migreenipeavalude leevendamiseks
põletikuvastaseid ravimeid aspiriini ja paratsetamooli, tihti ka diklofenakki
ning ibuprofeeni. Kõiki valuvaigisteid tuleb kasutada maksimaalses valuvastases
annuses võimalikult valuhoo alguses.
Kui need ravimid ei aita, tuleb individuaalselt kaaluda
otseselt veresoontele mõjuvaid ravimeid (ergotamiin), südametegevust mõjutavaid
ravimeid (propranolol, verapamil), teatud juhtudel ka depressioonivastaseid
ravimeid ja teisi ravimeid.
Migreeniga kaasneva oksendamise puhul tuleb ravimeid süstida ja
lisaks tarvitada oksendamisvastaseid ravimeid.
Milliseid ravimeid kasutada oleneb ka eesmärgist - kas on vaja
katkestada migreenihoog, ennetada või sagedamini esinevate migreenihoogude
korral teha pikemat ennetusravi, profülaktilist ravi.
Prognoos
Migreen on krooniline haigus, mis avaldub enamasti pärast pingelangust
(tavaliselt õhtupoolikutel või nädalalõppudel). Mida vanemaks inimene saab, seda
harvemaks hood tavaliselt jäävad. Kui 35. eluaastaks pole kroonilisi peavalusid
olnud, võib suure tõenäosusega oletada, et neid ei tekigi kunagi.
Ennetamine
Migreen ei alga kohe peavaluga, vaid tavaliselt esinevad
inimestel eelsümptomid, milleks võib olla äkiline higistamine, tuiked
meelekohtades, kogu keha läbiv ebameeldiv värin. Migreeni all kannatavatele
inimestele on eelsümptomid juba tuttavad ja kui nende esinemisel koheselt
tablett võtta, siis on lootust, et migreenihoog jääb tulemata.
Migreenipeavalu ennetamiseks võiks loobuda suitsetamisest,
tarbida vähem alkoholi, kohvi ja teatud toiduaineid. Kasuks tuleb sportimine ja värskes õhus viibimine ning
regulaarselt söömine ja magamine, sest elustiili muutus võib olla peamine
peavalu tekitaja. Eriti oluline on režiimist kinni pidada stressi ajal ja
reisidel.
Kroonilised migreenihaiged peaksid pidama peavalupäevikut.
Päevikusse võiks üles kirjutada, mis päeval ja kellaajal peavalu algas, samuti
kas enne või peale seda on võetud mingit ravimit või söödud mingit kindlat
toitu, kui kaua hoog kestis ja mille abil leevendus. Samuti võiks üles
kirjutada, kas peavalu tekkis pinge ajal või selle langedes. Sellise päeviku
pidamine võib aidata aru saada, mis migreeni vallandab, ja edaspidi seda
vältida.
Kasutatud kirjandus
“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996 G. Loogna “Peavalu” 1987 R.Zupping
“Migreen” 1998 “Neuroloogia taskuraamat” 1997 Lewis P.Rowland “Merritt´s
Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995
inimene.ee mai 2001
|