Autoimmuunne hepatiit

ka autoimmuunne krooniline aktiivne hepatiit
Hepatitis autoimmunis (lad. k.)
Autoimmune hepatitis (ingl. k.)

Selgitus
Autoimmuunne hepatiit on pidevalt edasi arenev maksapõletik, mille tagajärjel maksarakud hävivad ning asenduvad sidekoega.

Ülevaade
80% juhtudest põevad autoimmuunset hepatiiti naised. Pooltel juhtudel algab haigus enne 30. eluaastat.
Sageli kaasnevad ka teised autoimmuunhaigused, nagu autoimmuunne kilpnäärmepõletik, reumatoidartriit ehk liigespõletik, veresoontepõletik jt.
Maksapõletik avaldub tavaliselt isulanguse, kõhuvalu ning naha kollasusega.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Autoimmuunne hepatiit tekib päriliku eelsoodumuse korral ning selle avaldumiseks  on vaja mingit vallandavat (näiteks keemilist, viiruslikku) tegurit.
Näiteks: inimene põeb läbi viirushepatiidi ehk maksapõletiku ning selle tagajärjel vallandub autoimmuunne maksapõletik.

Autoimmuunne tähendab seda, et inimese organism ei tunne enam oma keharakke ära ja hakkab nende hävitamiseks tootma antikehi ehk vastuaineid. Keha hävitab iseenda rakke.
Sarnaselt tekib ka autoimmuunne maksapõletik. Organism ei tunne oma maksarakke ning toodab “võõra” hävitamiseks vastuaineid. Antikehad lõhuvad need ning maksal on järjest raskem oma ülesannetega toime tulla.
Hävinud rakkude asemele hakkab vohama sidekude, mis viib sageli maksa sidekoestumisele ehk maksatsirroosi tekkele.

Sümptomid ehk avaldumine

Kuna autoimmuunne hepatiit on pidevalt edasi arenev, siis aja jooksul olukord muutub ning pidevalt lisanduvad mitmed haigusnähud. Alguses tekib maksarakkude põletik, hiljem sidekoestumine ehk tsirroos, mis võib lõpuks viia maksavähi tekkele.

Inimene võib tunda väsimust, peavalu, isu langust, iiveldust, kõhuvalu ja/või liigesvalu.
Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks.
Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus. Enamusel inimestest suureneb maks, osadel ka põrn. Kõhtu võib koguneda vedelikku – tekib astsiit.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Maksapõletikku võib kahtlustada välimuse — kollase naha ja silmavalgete, vedeliku kogunemisest suurenenud kõhu järgi. Abiks on ka kõhu katsumine ehk palpeerimine — nii saab täpsustada, kas on mõni koht valus ning suurenenud maks ja/või põrn.
Diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov — kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning kontrollitakse maksarakkude ning viirusevastaste antikehade ehk vastuainete olemasolu/puudumist.
Ultraheliga saab näha, kas on vedelikku kõhus, maksa ning põrna suurust ja tihedust, maksasiseste sapiteede olukorda.
Ainult biopsiaga — proovitüki võtmisel maksakoest — on võimalik kindlalt diagnoosida maksahaiguse raskusastet. Protseduuri tehakse eelneva kohaliku tuimestusega ultraheliaparaadi kontrolli all spetsiaalse süstla abil.

Ravivõimalused

Autoimmuunse maksapõletiku korral kasutatakse immuunsupressiivse — immuunsüsteemi pärssivat ehk vastuainete teket pidurdavat — ravina glükokortikosteroide ning asatiopriini.
Kui maks ei suuda enam oma ülesannetega toime tulla, siis on võimalik ka maksasiirdamine.

Prognoos

Autoimmuunse maksapõletiku korral on prognoos ilma ravita halb, kuid immuunsupressiivse raviga suhteliselt hea.

Ennetamine

Kuna on tegemist päriliku eelsoodumusega haigusega, siis see tähendab seda, et soodsad tingimused haigestumiseks on geneetiliselt ette määratud ning seda muuta ei saa.
Juhul kui õnnestub ära hoida haigusele soodsate tingimuste loomist, ei pruugi haigus avalduda. Kahjuks aga väga täpselt ei teata, miks ja kuidas see haigus siiski tekib.