Autism
Autismus (ld. k.) Autism (ingl.
k.)
Seletus Autism ehk endassesulgumus on psüühiline
häire, millele on iseloomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende
asendamine omaloodud fantaasiamaailmaga.
Ülevaade Autismi esinemissagedus on 3-4 last 10 000
kohta. Tavalisem on see häire poiste hulgas: 3-4 poissi ühe tüdruku kohta.
Autism on omapärane haigus, mille puhul olulisim on suhtlemise häire ning
teistsugune arusaam ja tunnetus maailmast. Järjekindla õpetuse ja
tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke
oskusi, kaasaarvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga eluajaks
sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Autismi tekkepõhjused ei ole veel selged. On arvatud, et põhjuseks võivad
olla üsasiseselt põetud punetised või tuberoosne
skleroos (pärilik vaimse arengu mahajäämusega kulgev haigus).
Magnettomograafiliste uuringute põhjal on oletatud ka väikeaju arengu
häiret.
Sümptomid ehk avaldumine
Esimesed sümptomid võivad ilmneda juba imikueas, kuid siis
ei panda tavaliselt neid tähele, hiljem teadvustatakse ka need märgid autismi
sümptomitena. Näiteks ei talu autist juba imikueas
pilkkontakti, tal võivad tekkida omapärased
estid või näoilmed erinevatele välistele
ärritajatele. Autist ei hakka lalisema või laliseb väga vähe.
Ta ei taha, et teda sülle võetakse. Esimesi märkimisväärsemaid sümptomeid on
nii sõnalise kui ka mittesõnalise
suhtlemise häire. Laps ei suuda kõnest aru
saada samatähenduslikult kui teised, ta ei suuda teiste vestlusse sekkuda;
Mängides teiste lastega ei mõista autismiga laps
mängureegleid nii nagu teised, ta ei mõista teiste tundeid, ei saa aru, kui
teisel on näiteks valus, ta võib teise lapsega mängida nii, nagu too oleks
mänguasi. Omaette tegutsevat last jälgides võib tähele panna
stereotüüpseid ehk ühetaolisi liigutusi, näiteks käega
patsutamine, pea noogutused või muu sarnane.
Oluline on autisti jaoks stabiilne, samasugune keskkond,
võõrast, uut situatsiooni ta
ei talu. Tema huvide
ring on äärmiselt väike,
piirdudes vaid mõne üksiku eseme või tegevusega. Rutiini häirumisel võib
autismiga last tabada raevuhoog.
Silmakontakti on sellise lapsega raske või isegi võimatu
saada. Kui kõne on arenenud, esineb märgatavat ehholaaliat ehk
kajakõne, laps hakkab kordama mingit temale tähenduslikku sõna või fraasi. Väga
iseloomulik on autisti puhul mina asemel sina kasutamine.
Autistliku lapse vaimseid võimeid on väga raske hinnata tema suhtlemispuude
tõttu. Psühholoogiliste testide järgi on vaimne võimekus neil
enamasti langenud. Juhtub aga ka seda, et autist osutub mingil
kitsal alal väga andekaks. Koolieas ilmnevad tõsised õppimishäired.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Autismi kahtlusel ei pruugita olulisi uuringuid tehagi, oluline on lapse
käitumise ja suhtlemise jälgimine ja vanemate kaebused lapse
kohta. Psühholoogilised testid võivad anda vihjeid autismi
kohta. Siiski, kui diagnoosis tekib kahtlus, võidakse teha mõningaid
uuringuid välistamaks teisi haigusi, mis põhjustavad käitumis- jm. häireid.
Näiteks võidakse uurida verest ja uriinist
ainevahetushaigustele viitavaid näitajad. Ajus toimuvate haiguslike protsesside
väljalülitamiseks võidakse teha kompuutertomograafiline või
magnetresonantsuuring, mis mõlemad näitavad, pisut küll
üksteisest erinevalt, aju struktuure ehk ehitust.
Ravivõimalused
Spetsiifilist ravi ei ole. Hea õpetaja on autistile sageli
rohkem abiks kui hea arst. Abiks lapsele võivad olla
käitumis- ja kõneteraapia,
mänguõpetus ja individuaalne tegelemine, et
harjutada rahulikus, rutiinses keskkonnas õigesti reageerima erinevatele
elusituatsioonidele. Õppimiseks vajab autist enamasti spetsiifilist kooli,
kus on individuaalse õpetuse võimalus.
Prognoos
Prognooos sõltub igal lapsel just tema iseärasustest ja suhtlemispuude
raskusest. Paljud autistid õpivad elus toime tulema, enemasti on aga vajalik
tugiisiku olemasolu ja järelvalve. On leitud seos
skisofreenia ja autismi vahel. Teadaolevalt on aga väga vähestel autistidel
hilisemas elus tekkinud skisofreenia. 70 % autistidest on hilisemas
elus raske puudega. 50 % õpivad vajalikul määral ennast kõne abil väljendama. 20
%-l võivad täiskasvanueas tekkida krambid. 15 % saavad oma eluga iseseisvalt
hakkama.
Ennetamine
Autismi ennetamine ei ole võimalik.
|