Alzheimeri tõbi
Morbus Alzheimer (lad.k) Alzheimer disease (ingl.k)
Seletus Alzheimeri tõbi (AT) on aeglaselt
süvenev, nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi
haigus, mis tavaliselt algab vanemas eas
.
Ülevaade AT on
20. sajandi algusest tuntud progresseeruv haigus, mille kestus esimestest
sümptomitest surmani on keskmiselt 10 aastat. Alzheimeri tõbi on kõige
sagedasem dementsuse ehk nõdrameelsuse vorm. Dementsust
iseloomustab raske kognitiivsete funktsioonide (mälu, intellekt) kahjustus ilma
teadvuse häireteta, mis märgatavalt häirib inimese igapäevast toimetulekut.
Mõningatel juhtudel on täheldatud AT pärilikkust ning haiguse sagedasemat
esinemist naistel. Kõige olulisem haiguse riskifaktor on vanus. Haiguse
levimus on üle 65-aastaste seas 6-8 % ja AT moodustab üle poole
kõigist dementsussündroomidest. Tervistavat või
profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu
pole.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja
miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Kõige olulisem riskifaktor on vanus, kuid üheks
olulisemaks riskifaktoriks peetakse ka geneetilisi põhjusi. Esimese astme
sugulastel on east sõltuv risk haigestuda Alzheimeri tõppe kuni 38 % ning
mõningatel andmetel võib see protsent olla veelgi kõrgem.
Vähemolulisteks riskifaktoriteks on naissugu, Downi sündroom
ning madal haridustase. Kõigil Downi sündroomiga inimestel, kui nad on elanud
üle 35 aasta vanaks, tekivad AT-le iseloomulikud tunnused.
Alzheimeri tõve korral esinevad peaajus sellised muutused,
millega kaasneb närvisüsteemi taandarengu kiirenemine ja närvirakkude surm,
närviülekandeid edastavate kontaktide ja virgatsainete hulga vähenemine.
Dementsusue raskusaste on sõltuvuses kahjustusalade tihedusest ajukoes.
Sümptomid ehk avaldumine
Haigus algab tavaliselt mäluhäiretega: tüüpilistel
juhtudel ei suudeta uut informatsiooni omandada , säilitada ega reprodutseerida.
Hilisstaadiumis võib kaduma minna ka varem omandatud informatsioon. Kõige
iseloomulikumad on kõnehäired: sõnavara vähenemine, kõnest arusaamise
häire ja vale sõnakasutus.
Iseloomulikud sümptomid on ka raskused planeeritud
sihipärase tegevuse sooritamisel ning võimetus ära tunda tuttavaid
objekte ja isikuid. Raskendatud on orienteerumine ruumis, igapäevatoimingute
ja komplekssete ülesannete täitmine.
Kognitiivse defitsiidi kujunemisele võivad eelneda käitumis-
ja psüühikahäired. Esineb kas üldine agiteeritus (vaenulikkus, pidev
soov kuhugi minna, kriiskamine, asjadest kinnihaaramine jms.) või
passiivsus.
Dementsusega kaasnevad sageli sundmõtted, luulud ja
visuaalsed hallutsinatsioonid (25 % patsientidest).
Ligikaudu 40 %-l juhtudest esinevad depressioon ja
ärevushäire, mis võivad olla ka haiguse esmassümptomiks. Iseloomulikud on
unehäired.
Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda
kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning
üksikjuhtudel ka epileptilised hood.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja
miks
Alzheimeri tõve varajane diagnoos on
komplitseeritud, kuna enamasti puuduvad inimest häirivad
subjektiivsed vaevused. Ka objektiivsed muutused on
tagasihoidlikud ning vähemärgatavad. Hiljem pannakse tähele lihastoonuse
suurenemist, ettekummardunud asendit, mälu halvenemist ja kõhnumise
märke.
Alzheimeri tõve kindlat diagnoosi võimaldab ainult
histoloogiline uuring ajukoe proovitüki uuring.
Diagnoosimisel kasutatakse sageli ka peaaju
kompuutertomograafiat ja
magnetresonantstomograafiat, kuid antud uuringud ei võimalda
kindlat AT diagnoosi. Sageli tehakse patsiendile EEG - aju
elektrilise aktiivsuse uuring, mis AT puhul näitab nö. ajutegevuse aeglustumist.
Ravivõimalused
Parandavat või profülaktilist ravi pole, kuid praegu kasutusel
olevate ravimitega saab sümptomeid leevendada.
Selleks kasutatakse peamiselt ravimeid, mis võtavad ära
rahutuse, ärevuse ja pidurdavad mõnevõrra haiguse süvenemist - rahusteid,
antidepressante. Ravi katkestamise järel langeb ravimeid kasutanud AT
haigete vaimne võimekus kiiresti, s.t. vaimne allakäik pidurdub ainult ravimi
võtmise ajal.
Tihti saab patsient läbi ilma ravita. Alzheimeri-patsiendi
tegutsemisvõimet saab sageli tõsta, kui luua haiget innustav keskkond. Väga
oluline on hooldavate omaste toetus.
Prognoos
Alzheimeri tõbi on pidevalt süvenev haigus. Kahjustus hõlmab
eelkõige kognitiivseid funktsioone ning viib lõpuks raskekujulise dementsuse
tekkele.
Senini kasutusele võetud raviviisid ei ole olulist efektiivsust
ilmutanud, seega parandavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole.
Ravi seisneb inimest häirivate ilmingute leevendamises.
Dementsuse staadiumis on selle haiguse ravi lootusetult
hilinenud ravi saab olla ainult sümptomite leevendamiseks.
Ennetamine
Alzheimeri tõve puhul on oluline selle haiguse varajane
äratundmine ja diagnoosimine ning kerge kognitiivse häirega vanemaealiste
patsientide jälgimine.
Uuringutes on leitud, et asendusravina östrogeene kasutanud
naistel on väiksem risk haigestuda Alzheimeri tõppe.
|