Aordi dissektsioon

ka aordi lõhustav aneurüsm
Dissectio aortae, aneurysma aortae dissecans (ld. k.)
Aortic Dissection, Dissecting Aneurysm (ingl. k.)

Seletus
Aordidissektsioon on suhteliselt harva esinev ägeda eluohtliku iseloomuga seisund, mille puhul verevool rebestab aordi seina sisekihi ja tungib seinakihtide vahele, neid üksteise küljest eraldades.

Ülevaade
Kaks kolmandikku aordidissektsiooni haigetest on hüpertoonikud ehk kõrgvererõhktõve põdejad.
Ravi on peamiselt kirurgiline. Ägeda perioodi üleelanutest on enamus 5 aasta pärast elus, kuid ravimata juhtudest sureb 80% esimese kahe nädala jooksul.

60% aordidissektsioonidest tekivad aordikaare piirkonnas ja 40% peale aordikaart allapoole kulgevas aordis.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Aort on inimese suurim arter, mis algab südame vasakust vatsakesest ning oma harude vahendusel kannab hapnikurikast verd kõikidesse keha piirkondadesse. Aordil eristatakse paiknemise alusel rindkere osa, kaart ning kõhuosa.

Lõhustava aneurüsmi tekkepõhjusteks on kõrge vererõhk aordis ja sidekoe nõrkus. Enamasti ongi aordidissektsiooniga isikud kõrgvererõhktõve põdejad, harvem on tegemist muude põhjustega: Marfani sündroom, muud sidekoehaigused, kaasasündinud südame-veresoonkonna väärarendid, arterioskleroos, trauma.

Kõrgema vererõhu korral on rõhk aordi seinale suurem, selle ja/või sidekoe nõrkuse tõttu rebeneb aordi sisekiht, ning verevool hakkab seina kihte teineteisest lahti lükkama. Tekib teine, nn. ebavalendik, mis lõpeb umbselt või avaneb teise rebendi kaudu pärisvalendikku.

Sümptomid ehk avaldumine

Iseloomulik tunnus on järsku tekkiv, rebiva või lõikava iseloomuga valu, kas rinnaku taga või seljas, kiirgumisega kõhtu.
Koos aordiseina kihtide edasise üksteisest eraldumisega rändab ka valu.
Lisaks võivad esineda pulsi ja vererõhu erinevused kätel või jalgadel. Kuuldetoruga kuulatlemisel võib kuulda vere pöörisvooludest tekkivat kahinat.
Tekkivate vereringehäirete tõttu võivad esineda ka muud tunnused, näiteks jäseme halvatus või naha tundetus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Aordidissektsiooni kahtlusel tehakse röntgenpilt rindkerest, et näha aordi piirjooni. Söögitorukaudse anduriga ultraheliuuring võimaldab täpsemalt diagnoosida nii aordikaare kui alaneva aordi dissekatsioone.
Kiire vastuse annab ka kontrastainega kompuutertomograafiline röntgenuuring. Vähemeluohtliku seisundi puhul võidakse teha ka aeganõudvam magnetuuring.
Eristamaks aordidissektsiooni südamelihase infarktist võidakse teha elektrokardiogramm (EKG) ehk “südamefilm” ja vereanalüüs.

Ravivõimalused

Kuna esimestel dissektsiooni järgsetel tundidel on suremus kõige suurem, püütakse võimalikult kiiresti langetada vererõhku, olulised on ka valuvaigistavad ravimid.
Eluohtliku seisundi tõttu kasutatakse sageli hoolikat jälgimist intensiivravipalatis.

Kirurgiline ravi on näidustatud enamusel aordidissektsioonijuhtudel, operatsiooniaegne suremus on 15-20% sõltuvalt dissektsioonikohast aordil.
Haiglaperioodile järgneb veel jälgimine polikliiniliselt, et ennetada uue dissektsiooni, aordianeurüsmi ehk aordilaiendi ning aordiklapi puudulikkuse teket

Prognoos

Ägeda perioodi üleelanutest on 5 aasta pärast elus umbes 60%. Ravimata juhtudel sureb aga 75-80% esimese kahe nädala jooksul.

Ennetamine

Aordidissekatsiooni ennetamisel on peamine kõrge vererõhu efektiivne ja järjekindel ravi.