Häbemevähk

ka väliste suguelundite vähk naistel;
häbeme pahaloomuline kasvaja
Neoplasma malignum vulvae (lad.k)
Malignant neoplasma of vulva (ingl.k)

Selgitus
Häbemevähk on sagedamini esinev väliste suguelundite pahaloomuline kasvaja naistel. Anatoomilise lokalisatsiooni järgi jaotatakse häbemevähki mitmesse alarühma, kuid siin leiab käsitlust terve grupp korraga.

Ülevaade
Ameerika ühendriikides moodustab häbemevähk umbes 5% kõikkidest naistel esinevatest suguelundite pahaloomulistest haigustest. Esinemissagedus on 2-3 korda kõrgem arengumaades. Häbemevähk on peamiselt vanemate daamide haigus, enamus haigestunutest kuuluvad vanusegruppi 65-75 a. Samas on umbes 15 % haigestunutes alla 40 aasta vanad. Nii noortel on tavaliselt jub eelnevalt olnud mingid mikrokasvajad välissuguelunditel

Tekkepõhjused- ja mehhanismid

Varasemalt püüti seostada häbemevähi tekkimist erinevate suguhaigustega. Uuemate andmete kohaselt nii lihtne tegelikult olukord pole.
Samuti esineb erinevatel rassidel ning rahvustel häbemevähki suhteliselt ühepalju. Kuigi on leitud ühendus ühe kindla rakuliigi vähi ja inimese papilloomviiruse vahel, pole selle piirkonna pahaloomulise kasvaja tekkimine ning soodustavad faktorid lõplikult selged.

Sümptomid ehk avaldumine

Esmane häiriv tunnus võib olla häbemele tekkiv sügelev haavand, marrastus, mis ei parane või mingi paapul, kondüloom. Kuna tegemist on sageli mitte veritseva ning valutu muutusega, siis ei pruugi see naist abi otsima sundida.

Lisaks võib esineda häbeme liigne pigmentatsioon, eirti just haavandi ümber. Harva on abi otsimise põhjuseks palpeeritavad lümfisõlmed kubemes, verejooks häbemel asuvast haavandist, mädaprotsessid, sest need sümptomid kuuluvad juba metastaseerunud vähi juurde. Sellisel juhul on domineerivad üldsümptomid: väsimus, nõrkus, palavikud, kehakaalu langus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Alustatakse tagasiulatuvast uurimisest, et kuidas konkreetne kaebus on tekkinud ja mis sellega kaasnenud on.
Järgneb füüsiline läbivaatus ning proovitüki võtmine, mis võidakse teha ka kohaliku tuimestusega.
Hindamaks kasvaja võimalikku metastaseerumist võib teha magnetresonants uuringu väikevaagnast.
Igaks juhuks võib teha ka röntgenpildi rindkereõõnest, kuigi seal on patoloogilised muutused alles väga levinud protsessi korral.
Organismi üldise seisukorra määramiseks tehakse vereanalüüsid. Kaugelearenenud vähi puhul võib esineda aneemia, leukotsütoos ning hüpoalbumineemia.

Ravivõimalused

Valikraviks on operatsioon. Mida laiemalt on pahaloomuline kasvaja levinud, seda tõenäolisem, et haaratud on ka lähedal asuvad lümfisõlmed nii kubemes kui ka väikeses vaagnas. Seetõttu sõltubki operatsiooni maht sellest, kui suur on esmane vähi kolle häbemel ning millise tulemuse on andnud erinevad intrumentaalsed uuringud.
Kui haavand on väiksem kui 2 cm ja on pindmine, siis võib arvata, et lümfisõlmedes siirdeid pole ning ravi on haavandi laialdane väljalõikamine.
Aga kui häbemel asuv haavand on suurem ning esineb sissekasv nahka rohkem kui 1 mm, tuleb lisaks haavandi eemaldamisele ette võtta ka kubeme lümfisõlmede eemaldamine. Eluea pikendamiseks on viimasel ajal hakatu kasutama ka postoperatiivset kiiritusravi kubeme ja väikese vaagna lümfisõlmedele.

Prognoos

Viimased uurimused on näidanud, et I staadiumi (haavand on väiksem kui 2 cm ja metastaase lümfisõlmedes pole) puhul on ravi efektiivsus 5 aasta elulemuse lõikes 85 – 90 %. Mida kaugemale areneda vähk ravi alustamise momendiks on jõudnud, seda vähem inimesi 5 aastat hiljem elus on. Samas on tänapäeval saavutatud isegi lümfisõlmede haaratuse puhul 5 aasta elulemuseks kuni 40 %.

Ennetamine

Ennetamise kõige olulisemaks teguriks on praegusel momendil regulaarne günekoloogiline kontroll ning erinevate eelvähkide varajane avastamine.

Kasutatud kirjandus
J. Norton, R. Bollinger “Surgery: Basic Science and Clinical Evidence” 2000
www.emedicine.com
www.bmj.com