Hüpokortisolism

ka neerupealiste puudulikkus;
Addisoni tõbi
Insufficientia glandulae suprarenalis (ld.k)
Adrenal cortical hypofunction (ingl.k)

Selgitus
Neerupealiste puudulikkuse puhul ei tooda neerupealised piisavalt neerupealiste hormoone. Kui haiguse põhjus on neerupealistes, nimetatakse seda haigust Addisoni tõveks.

Ülevaade
Addisoni tõve korral tekib terve hulk haigusilminguid, mis võivad esineda ka väga paljude teiste haiguste puhul - kaalulangus, vedelikupuudus, oksendamine jne. Iseloomulikeks muutusteks on naha ja limaskestade värvumine pruuniks.
Addisoni tõbi on kõige sagedamini tingitud autoimmuunsest protsessist. Haigus on suhteliselt harv, esinedes sagedusega ca 4:100 000. Soolisi ega ealisi erinevusi ei ole.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Neerupealised on paarilised näärmed, mis paiknevad, nagu nimigi ütleb, kummagi neeru peal.
Neerupealiste koores toodetakse hormoone -- kortisooli, aldosterooni, androgeene ehk meessuguhormone. Kõigi neerupealiste koores toodetavate hormoonide süntees allub ajuripatsi kontrollile.
Neerupealiste säsis toimub adrenaliini ning noradrenaliini süntees.

Kortisool osaleb süsivesikute ja valkude ainevahetuses ning aitab organismil haiguste ja stressiga toime tulla.
Aldosteroon tagab elektrolüütide ja vee õige tasakaalu organismis.
Adrenaliin kiirendab südametegevust, ahendab veresooni ja tõstab vererõhku.

Sõltuvalt kahjustuse asukohast eristatakse primaarset ja sekundaarset neerupealiste puudulikkust: primaarse puudulikkuse puhul on neerupealised ise kahjustatud, sekundaarse hüpokortisolismi puhul on neerupealised terved, kuid viga on hüpofüüsis ehk ajuripatsis.

Addisoni tõve puhul tekivad ilmingud siis, kui 90% neerupealistest on kahjustatud.
Neerupealisi võivad kahjustada 80%-l juhtudest autoimmuunprotsessid (organismis tekivad neerupealisi ründavad autoantikehad ehk vastuained), 20%-l juhtudest tuberkuloos ning harvadel juhtudel mõnes teises organis paikneva pahaloomulise kasvaja siirded ehk metastaasid neerupealistes.

Ägedat neerupealiste puudulikkust võib põhjustada neerupealiste kirurgiline eemaldamine, neerupealiste infarkt.

Sümptomid ehk avaldumine

Väljendunud neerupealiste puudulikkuse puhul esineb nõrkus ja kiire väsimine, naha ja limaskestade pigmentatsioon ehk pruunistumine, kaalulangus ja veepuudus organismis, madal vererõhk, iiveldus, oksendamine, kõhuvalud, kõhulahtisus, kõhukinnisus, naistel karvakasvu vähenemine kehal.

Addisoni kriis võib tekkida liigsel koormusel (stressisituatsioonis!) ning põhjustada deliiriumi ning koomat.
Sekundaarse neerupealiste puudulikkuse puhul naha pigmentatsiooni ei esine, nahk on pigem kahvatu. Sekundaarne neerupealiste puudulikkus on enamasti üheks komponendiks ajuripatsi puudulikkuse sündroomi puhul.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

• adrenokortikotroopse hormooni määramine veres - Addisoni tõve puhul on neerupealseid stimuleeriva hormooni väärtus normist oluliselt kõrgem, sekundaarse puudulikkuse puhul aga normi alumisel piiril või madal.
• adrenokortikotroopse hormooni test - hormoon kortisooli taseme mõõtmine veres enne ja pärast adrenokortikotroopse hormooni manustamist.
• neerupealiste vastu suunatud autoantikehade otsimine verest
• ultraheli, röntgenülesvõte, kompuuteruuring kõhukoopast.

Ravivõimalused

Neerupealiste puudulikkuse ravi seisneb puuduvate hormoonide asendamises. Addisoni tõve puhul tuleb asendada nii kortisooli kui aldosterooni, sekundaarse puudulikkuse puhul piisab tavaliselt ainult kortisooli asendamisest.
Arvestama peab loomulikku hormoonide tootmise rütmi, manustades 2/3 doosi hommikul ja 1/3 õhtul.
Igasuguse koormuse ja stressi puhul (operatsioonid, infektsioonhaigused, emotsionaalne stress, ületöötamine, intensiivne kehaline treening) tuleb kortisooni päevast doosi tõsta sõltuvalt situatsioonist 2-5 korda!

Prognoos

Asendusteraapia on tavaliselt eluaegne, seega on oluline regulaarne ja adekvaatne tablettide võtmine.

Ennetamine

Neerupealiste puudulikkust ei ole võimalik ennetada.