Hüperaktiivsuse sündroom
ka hüperkineetiline
häire; tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom Attention deficit
and hyperactivity disorder (ingl. k.)
Seletus Tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom
on lapseeas algav krooniline käitumishäire, mis väljendub impulsiivsuses,
võimetuses tegelda kindla asjaga otsast lõpuni.
Ülevaade Tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse
sündroom on psühhiaatrilistest lastehaigustest üks sagedasemaid, kuid
esinemissagedus kõikide laste kohta kokku on küllalt väike. Hüperaktiivne
laps on probleemiks eelkõige tema vanematele, lähikondsetele ja
tekitab vastuolusid lasteaias ning koolis. On olemas tablettravi
hüperaktiivsuse ohjeldamiseks. Sellest hoolimata on põhiraviks
psühhoteraapia ja vanematelt-koolilt suurt kannatust nõudev
õige käitumine, mis ei soodustaks lapse ebasoovitavat käitumist ja suunaks ning
hoiaks teda püsivamalt „õigetel“ tegudel.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Arvatakse, et selle sündroomi tekkes on süüdi mingi neuroloogiline
protsess ehk ajus toimuvad muutused, mida aga siiani selgeks pole
suudetud teha.
Sümptomid ehk avaldumine
Hüperaktiivsuse sündroomi iseloomustab algus varases
lapseeas, tavaliselt enne 5. eluaastat, halvasti juhitav
käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja
püsimatusega ning sellise käitumise ajaline püsivus ja
sõltumatus situatsioonidest. Need probleemid püsivad tavaliselt
kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi
paljudel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja aktiivsuse olulist paranemist.
Sellise sündroomiga laps ei paista teid kuulavat, kui te temaga räägite.
Üliaktiivsust põhjustavad täiesti ebaolulised seigad, mis teiste laste puhul
üldse ei mõju. Laps liigutab pidevalt oma käsi või jalgu või niheleb
toolil, ta peab olema pidevas liikumises. Ta muudab
klassis oma istekohta suvalisel hetkel, kui ta peaks tegelikult istuma paigal.
Ta räägib üleliia palju. Tal on raskusi oma järjekorra
ootamisega. Ta segab vahele teiste juttudele ja mängudele. Ta
leiab, et on raske teiste lastega hästi läbi saada. Tal on raskused
koolis õppimisega. Hüperkineetiline laps on sageli
hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli
õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu
eksib kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes
täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku
austusega ja vähese tagasihoidlikkusega. Teiste laste
hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal mõtlemisprotsesside
kahjustust ning teistest lastest sagedamini kehalise ja kõne arengu häireid.
Sageli kaasnevad lugemisraskus ja muud õpihäired.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diagnoos selgub lapsevanemate küsitlusest ning
spetsialistipoolsest lapse jälgimisest. Sümptomid muutuvad
probleemiks pikkamööda ja diagnoosi panekuks peavad olema kestnud
vähemalt 6 kuud. Sümptomid esinevad erinevates situatsioonides,
nii kodus, koolis, haiglas kui mujal. Kuna mõnikord võib hüperaktiivsuse
põhjuseks olla ka mingi neuroloogiline haigus, võidakse teha uuringuid
välistamaks mõnda neist.
Ravivõimalused
Ravisse on väga oluline kaasata laps ise, tema vanemad ja õed-vennad, arst,
kooli- või lasteaiapersonal ja psühholoog. Rasketel juhtudel kasutatakse raviks
metüülfenidaati, mis tegelikult kuulub stimuleerivate ainete
hulka, aga paradoksaalsel moel toimib hüperaktiivsele lapsele liikumisaktiivsust
ja tähelepanuvõimet korrastavalt. Ka täiskasvanuikka jõudnutel, kellel pole
hüperaktiivsus ajaga vähenenud, aitab metüülfenidaatravi oluliselt.
Prognoos
Umbes 30-70 % hüperaktiivsetest lastest on ka täiskasvanueas hüperaktiivsuse
tunnustega.
Ennetamine
Kuna põhjus pole teada, ei ole võimalik seda haigust ennetada.
Kasutatud kirjandus: Interneti andmebaasid Psüühika-
ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10
|