Tuulerõuged

Varicella (ld. k.)
Varicella, Chickenpox (ingl. k.)

Seletus
Tuulerõuged on tuulerõugeviirusest põhjustatud eriti kergesti nakatuv palavikuga kulgev lööbehaigus, mida enamik põeb lapsepõlves.

Ülevaade
95 % lastest põeb tuulerõugeid enne täiskasvanuks saamist. Vastuvõtlikumad on 5-9 aastased lapsed. Tuulerõugenakkus levib hingamisteede kaudu või villide sisuga nii kergesti, et kui kodus on üks haigusjuhtum, siis haigestuvad teised vastuvõtlikud pereliikmed kahe nädala pärast 90 %-lise tõenäosusega.
Tavaliselt on haigus kerge ja hästi ravitav.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Tuulerõugeviirus kuulub herpesviiruste hulka – Varicella-zoster-viirus, mis mõne aasta tagant põhjustab epideemiaid ehk järsku levikut. Organismi sattudes levib viirus kogu organismis spetsiaalsete vere valgeliblede – monotsüütide – sees, põhjustades nahal ja harvem ka limaskestadel löövet.

Sümptomid ehk avaldumine

Tuulerõugete inkubatsiooniaeg ehk avaldumisaeg pärast kokkupuudet viirust kandva isikuga on 10-20 päeva.
Lööbele võib eelneda väike palavik. Lööbeelemendid on väga erinevad ja võivad kehal esineda kõik üheaegselt – alates punastest väikestest laikudest, vistrikutaolistest lööbeelmentidest villide ja mädakoorikute ning armideni.

Esimestest täpikestest villideni läheb mõni päev, koorikud tekivad viie päevaga, siis pole haigus enam väga nakkav. Lööbeelemente on kõikjal, ka peanahal, kuid nende arv on erinev, näiteks väikelapsel võib olla ainult paar täpikest, täiskasvanul aga üle 500.
Kuna sügelemine on tugev, kratsitakse mõnigi villikestest katki ja need võivad muutuda põletikulisteks.
Raskemal haiguse avaldumisel võivad villid tekkida ka suu, neelu ja/või soole limaskestale, mistõttu on valus süüa ja väljaheites võib esineda verd.
Mõnikord võib haigusega kaasuda tserebelliit ehk väikeaju põletik, mis iseloomustub peamiselt tasakaaluhäiretega.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosimisel on oluline eristada tuulerõugeid teistest lööbega kulgevatest haigustest. See ei ole aga väga raske, sest ta on ainus haigus, mille puhul korraga esineb nahal mitmeid erinevaid lööbeelemente.

Ravivõimalused

Haiglaravi vajatakse siis, kui kratsimise tagajärjel on lisandunud naha infektsioon ehk põletik, mis võib viia väga tõsise haigestumiseni. Samuti siis, kui kaasuvad teised haigused nagu kopsupõletik, tserebelliit või väga harva esinev entsefaliit ehk ajupõletik.

Palaviku alandamiseks kasutatakse tavalisi palavikualandajaid nagu paratsetamool või ibuprofeen.
Sügeluse vähendamiseks kasutatakse antihistamiinikume ehk allergiaravimeid, näiteks tavegüül, dimedrool.
Lööbe infitseerumise korral on vajalik antibiootikumravi, sest põletikku põhjustavad bakterid.
Teisiti ravitakse haigeid, kes oma kroonilise haiguse  - immuunpuudulikkus, leukeemia – tõttu põevad tuulerõugeid väga raskelt. Nemad saavad raviks spetsiaalset viirusevastast ravimit – atsükloviiri. Atsükloviiri saavad ka rasedad ja vastsündinud.

Prognoos

Tuulerõugetest paranetakse üldiselt hästi. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus tegelikult organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju tagumistesse ganglionidesse ehk närvisõlmedesse (närviraku kogumikesse), ja võib isegi aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena – vöötohatisena.

Ennetamine

Tuulerõugete vastane vaktsiin on maailmas juba olemas, aga selle laiemalt kasutusse võtmise otstarbekus on küsitav, kuna haigus on tavaliselt väga kerge ja paraneb hästi. Vajalik on vaktsiin neile inimestele, kelle immuunsüsteem on mingil põhjusel nõrgem ja kes põevad ka tuulerõugeid väga raskelt, need on immuunpuudulikkusega haiged, leukeemiahaiged, samuti rasedad ja vastsündinud, kelle perekonnas on tuulerõugehaige.
Täiskasvanud, kes ei ole lapsepõlves tuulerõugeid põdenud, peavad vältima haigega kokkupuudet, sest ka täiskasvanueas põetakse tuulerõugeid tunduvalt raskemalt kui lapseeas.