Tulareemia
Tularemia (ingl.k)
Selgitus Närilistel esinev nakkushaigus, mida põhjustab
organism nimega Francisella tularensis ning mis inimestele kandub
sagedamini kontaktil haige looma või puugi vahendusel.
Ülevaade Kõige sagedamini haigestuvad jahimehed, kes
puutuvad palju kokku loomadega. Inimeselt inimesele nakkus ei
levi. Iseloomulik on hästi piirdunud paisete tekkimine
nakkuse sisenemise kohtadesse - nahal, silmas ja lümfisõlmede põletik ning
suurenemine. Mõne aja jooksul paised haavanduvad, kaasneb põletik, palavik ning
peavalu. Raskematel juhtudel tekib kopsupõletik, mis halvendab
paranemisprotsessi.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptoomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Haigus vallandub juba väga vähese bakterite hulga sattumisel organismi.
Tekitajad tungivad organismi naha või limaskestade kaudu,
harvem ka sissehingatava õhu vahendusel. Pisikud hakkavad
paljunema ning tekitavad ümbritsevate kudede põletiku.
Nakkuskoldesse liiguvad spetsiaalsed inimese immuunsüsteemi
rakud, mille ülesandeks on haigustekitaja endasse neelata ning seejärel
hävitada. Tulareemiatekitaja on aga võimeline elama ka raku sees, mistõttu
organism ei saa teda hävitada. Kõige selle tulemusena tekib nakkuse
sissetungimise kohta sõlmjas moodustis, mis
sügeleb. Mõne aja jooksul sõlm haavandub ning
bakterid levivad edasi lähimatesse lümfisõlmedesse, mis
seetõttu suurenevad. Vere kaudu läheb infektsioon edasi ka
siseelunditesse.
Sümptoomid ehk avaldumine
Sümptoomid ilmnevad 3-5 ööpäeva möödumisel peale nakkuse saamist. Tekib
palavik, peavalu, iiveldus ja
väsimus. Võib esineda ka lihasvalusid,
köha, oksendamist, kurguvalu
ja kõhulahtisust. Palavik tekib siis, kui mikroorganismid
satuvad verre, ja kestab ravita umbes üks kuu. Nahka sattunud
tekitajad põhjustavad sügeleva kubla tekke, see laieneb 2-4
päeva jooksul ning asemele tekib musta põhjaga haavand.
Haavandist levivad tekitajad edasi ümbruskonna lümfisõlmedesse, mille tulemusena
need suurenevad ning tekivad nn buboonid ehk laatunud
lümfisõlmede kogumikud. Nahakahjustused paranevad aeglaselt nädalate
jooksul. Vere kaudu levib haigustekitaja ka teistesse elunditesse
(maksa, põrna). Sel juhul haiguspilt ägeneb ning inimene võib
isegi surra.
Kui nakkus on sisenenud silma kaudu, tekib mädane põletik silma
sidekestadel ja silma ümbritsevates lümfisõlmedes. Kaasneb ka
tugev valu.
Hingamisel organismi sattunud bakterid tekitavad
kopsupõletiku, mis võib meenutada
kopsutuberkuloosi. Tulareemia kopsuvorm on kõige surmavam.
Võib esineda ka meningiiti ehk ajukelme
põletikku.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Haigust diagnoositakse haiguspildi põhjal ning
vereanalüüsist otsitakse antikehi, mis ilmuvad
sinna paar nädalat peale infektsiooni algust. Kopsupõletiku kahtlusel
võidakse teha röntgenpilt.
Ravivõimalused
Tulareemiat ravitakse antibiootikumidega, tavaliselt
tetratsükliiniga. Ravi foonil vähenevad üldsümptoomid paari
päeva jooksul, nahaleid võib püsida 1-2 nädalat.
Prognoos
Ravimata juhtudel on suremus umbes 30%, ravi puhul vähem kui 1%. Ilma ravita
võivad sümptoomid kesta mitu kuud. Tulareemia läbipõdemine annab eluaegse
immuunsuse.
Ennetamine
Oluline on vältida verdimevate putukate hammustusi. Inimesed, kellel on
suurem risk haigestuda tulareemiasse (jahimehed, loomaarstid), peaksid hoolikalt
ennast jälgima ning esimeste sümptoomide ilmnemisel varakult arsti poole
pöörduma.
|