Tuberkuloos
Tuberculosis (lad.k) Tuberculosis
(ingl.k)
Seletus Tuberkuloos on peamiselt
piisknakkusena leviv haigus, mis põhjustab aeglaselt süvenevat ja kudesid
lagundavat põletikku kopsudes, kuid võib tabada ka eritus- ja suguelundeid,
luid, liigeseid, lümfisõlmi, närvisüsteemi ja nahka.
Ülevaade Tuberkuloosile viitavad pikaajaline väike
palavik, väsimus, töövõime langus, söögiisu langus, öine higistamine, suurenenud
erutuvus, umbes pooltel juhtudel ka köha ning rögaeritus. Kui sellele lisandub
ka teadaolev kontakt tuberkuloosihaigega ning positiivne tuberkuliintest, on
alust kahtlustada tuberkuloosi. Nimetatud nähud võivad püsida kuid ja
taandareneda ravita, kuid aastate pärast võib tuberkuloos uuesti
aktiveeruda.
Maailmas on ca miljard inimest tuberkuloosi nakatunud ning umbes 3 miljonit
sureb igal aastal tuberkuloosi tõttu. Eestis esineb 50-60 juhtu 100 000 inimese
kohta aastas.
Tekkepõhjused ja mehhenismid
Nakkusallikaks on tuberkuloosihaige, kes levitab tuberkuloositekitajaid,
mükobaktereid, ümbritsevasse keskkonda oma röga ja süljega.
Sagedasim nakatumisvõimalus on piisknakkus (õhu kaudu), võib esineda ka
tolmnakkust (riided, ruumid, raamatud, mänguasjad).
Harva nakatutakse otsesel kontaktil vigastatud naha kaudu, pisikuid sisse
süües (väga raske nakatuda, sest mükobaktereid peaks olema miljon korda rohkem
kui sissehingates) ning võimalik on ka tuberkuloosi põdeva ema loote nakatumine
üsasiseselt (harva!).
Mükobakteri sattumisel organismi vallandub rida kaitsereaktsioone. 6-8
nädalat pärast nakatumist kujuneb välja allergia mükobakteri suhtes ja
tuberkuliintest muutub positiivseks.
Tuberkuliintest kujutab endast mükobakterite ainevahetusproduktide väikeses
koguses naha alla süstimist (kooliajast on see võib-olla meeles kui "hernekese"
süst). Süstekohta vaadatakse ja hinnatakse 72 tunni pärast (kas on nahapinnast
kõrgem punetav ala ja kui suur see on). Terve immuunsüsteemi korral haigestuvad vaid 3 % tuberkuloositekitajatega
kokkupuutunud inimestest.
Esimest korda sissehingatud mükobakter põhjustab pärast 5-6 kuulist perioodi
kopsus ja lümfisõlmedes nn. primaarkompleksi kujunemise. See on immunsüsteemi
teatud rakkudest, tuberkuloositekitajatest ja nende vastu suunatud antikehadest
koosnev kolle. Pooltel juhtudel on see primaarkompleks tuberkuloosi ainuke
avaldus. Hilisema elu jooksul võib selline primaarkompleks olla tuvastatav
lubjastunud varjustusena röntgenpildil (kapseldunud mitteaktiivne kolle kopsus,
kus mükobakterid on hävinud).
Postprimaarne tuberkuloos kujuneb sageli vanas haiguskoldes olevate
mükobakterite reaktivatsioonil (taasaktiveerumisel) organismi vastupanuvõime
languse foonil. Tekivad põletikukolded, mis hakkavad lagunema ja eritavad
tuberkuloositekitajaid keskkonda.
Postprimaarne tuberkuloos haarab 85%-l juhtudest kopse, võib aga avalduda ka
teistes elundites - eritus- ja suguelundites, luudes, liigestes, lümfisõlmedes,
närvisüsteemis ja nahas.
Sümptomid ehk avaldumine
Tuberkuloosi avaldumine sõltub haiguse raskusastmest,
sellest, kas on tegemist esmase nakatumise või tuberkuloositekitajate
taasaktiveerumisega, organismi vastupanuvõimest ja paljudest muudest
teguritest.
Väga iseloomulikud esmasel nakatumisel on püsivad väikesed palavikud,
kaalulangus, öine higistamine,
nõrkus.
Ainult umbes pooltel juhtudel esinevad ka hingamiselundite poolsed kaebused -
köha, rögaeritus, hingeldus, valu rindkeres.
Ägedalt kulgev haigus võib põhjustada rasket üldseisundit: kõrget
palavikku, nõrkust, hingeldust.
Alaäge tuberkuloos kulgeb aeglasemalt, haiguspilt sarnaneb
kopsupõletiku või bronhiidiga, võib esineda ka kõhnumine ja
kehvveresus.
Krooniliselt kulgeva vormi puhul on kaebused tagasihoidlikud, haiguspilt
ebamäärane, kerge palavik, mõningane köha. Ka enesetunne ei
ole pikka aega nii halb, et tekiks kahtlus tuberkuloosile, kuid aja jooksul võib
kujuneda hingamispuudulikkus.
Kopsude ulatuslikuma kahjustuse korral tekib raske köha,
kopsuverejooksud. Kopsude lagukollete või sidekoestumise
tagajärjel väheneb hapnikuvahetuses osaleva kopsukoe pind ja tekib
hingamispuudulikkus.
Diagnoosimine, ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
10%-l juhtudest kaebused puuduvad ning tuberkuloos leitakse juhuslikult
tervisekontrolli käigus tehtava röntgenpildi abil või positiivse
tuberkuliintestiga.
Diagnoosimisel on oluline põhjalik küsitlus - kokkupuude tuberkuloosihaigega,
immuunsust nõrgestavad seisundid/ravikuurid ja inimese enesetunde hindamine -
püsivad väikesed palavikud, kaalulangus, öine higistamine, nõrkus.
Tuberkuloosikoldeid kopsus saab näha röntgenülesvõtetel.
Diagnoosi kinnitab rögauuring, kust spetsiifiliste värvimismeetodite abil on
mikroskopeerimisel võimalik leida tuberkuloositekitajaid. Vajadusel
isoleeritakse mükobakterid külvi abil, ning saab teha ka nende DNA analüüsi.
Tuberkuliintest näitab, kas inimese veres on antikehad -
tubetkuloositekitajate vastu suunatud kaitsekehad, mida toodab organism. Seega
on tuberkuliintest positiivne ka 1,5-2 aastat peale vaktsineerimist.
Ravivõimalused
Põhiliseks ravimeetodiks on tuberkuloosivastased preparaadid
(isoniasiid, rifampitsiin, etanbutool, streptomütsiin, pürasiinamiid).
Standardravikuuri kestus on 6 kuud.
Immuunpuudulikkusega inimestel või tüsistuste puhul on ravi kestus pikem.
Multiresistentse e. mitmele ravimile allumatu tuberkuloosi ravi kestab 1,5-2
aastat. Ravitulemust mõjutavad negatiivselt nakatunu hiline pöördumine, nõrk
organism, raviskeemi puudulik jälgimine - vaatamata ravimite kõrvaltoimetele, on
vajalik skeemipärane ravi igal juhul lõpuni viia.
Rakendatakse ka üldst ravi - köhapärssivad ained, kaasuvate haiguste
ravimine, alkoholitarvitamise ning suitsetamise keeld.
Kirurgilist ravi (kahjustatud kopsuosa eemaldamine)
kasutatakse suhteliselt vähe.
Prognoos
Sõltub sellest, kas inimesel esineb organismi vastupanuvõimet langetavaid
kaasuvaid haigusi (näiteks immuunpuudulikkus, alkoholism). Väga oluline on
õigeaegne tuberkuloosivastase ravi alustamine ning raviskeemi täpne järgimine!
Riskitegurid
Tuberkuloosi haigestumise riskigruppide hulka kuuluvad nõrgestatud
immuunsüsteemiga inimesed: tsütostaatilist (organismi rakke hävitavat) ravi
saavad vähihaiged, hormoonravi saavad inimesed, patsiendid peale elundi
siirdamist.
Samuti on suurem risk haigestuda toitumishäirete põdejail ning
vaktsineerimata lastel.
Tuberkuloosi riskifaktoriteks võib lugeda ka alkoholismi, vanglas viibimist,
steroidide kasutamist ja suhkurtõbe.
Ennetamine
Vaktsineerimine nõrgestatud elusvaktsiiniga (Eestis 3-5 päevased lapsed
sünnitusmajas ning 8-aastased lapsed, kui nende tuberkuliintest on negatiivne).
inimene.ee mai 2001
|