Laukramp

ka blefarospasm;
Blepharospasmus (ld.k)
Blepharospasm (ingl.k)

Seletus
Blefarospasm ehk laukramp on silmalau lihaste korduvate krambitaoliste kokkutõmmete tõttu tekkiv tahtamatu silmapilgutamine.

Ülevaade
Blefarospasm ehk laukramp on üks paikse düstoonia ehk lihastoonuse häire vorm, mille puhul tekib silmapilgutamine ja tahtmatu lau sulgumine. Laukramp on ainult silmalihaste töö reguleerimise häire, see ei põhjusta inimesel nägemise halvenemist, nägemine võib olla häiritud tahtamatu lau sulgumise tõttu. Laukrambi vähendamiseks süstitakse ravimit silmalaugu sulgevasse lihasesse.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Healoomuline essentsiaalne blefarospasm ehk laukramp on üks paikse lihastoonuse häire ehk düstoonia vorm. Haiguse tekkepõhjus ei ole täpselt teada, arvatakse, et tegemist on ajus paiknevate lihastööd kontrollivate keskuste häirega. See põhjustab tahtmatut silmalau sulgumist ja silmapilgutamist. Mõnikord tekib blefarospasm peale varasemat silma traumat, aga enamasti ei eelne blefarospasmile mingisugust vallandavat tegurit.
Blefarospasmiks nimetatakse ka sellist tahtmatut silmapilgutamist, mis on mõne muu inimesel oleva haiguse või seisundi tagajärg, aga healoomuline essentsiaalne blefarospasm, millest antud juhul juttu tuleb, on iseseisev haigus, mille puhul inimesel esineb ainult silmalihaste töö häire.

Sümptomid ehk avaldumine

Silmalihaste tahtmatute kokkutõmmete tagajärjel tekib pikkamööda sagenev silmapilgutamine ja/või ärritustunne silmas, tavaliselt on haaratud mõlemad silmad.
Mõnikord on silmapilgutamise vallandumine esmalt seotud väliste teguritega, näiteks ereda valgusega, väsimusega või emotsionaalse stressiga. Häire süvenedes silmapilgutamine sageneb ja seda esineb mitu korda päevas.
Magades silmalihaste kokkutõmbed kaovad ja hommikuti peale ärkamist võib mitme tunni jooksul tahtmatut silmapilgutamist mitte esineda. Laukramp võib olla ka väga tugev ja püsida mitu tundi järjest. Blefarospasmiga ei kaasne nägemise halvenemist, nägemist häirib ainult silmalaugude sulgumine.
Mõnedel juhtudel kaasneb blefarospasmile suu ja/või lõugade düstoonia, sellisel juhul esinevad ka tahtmatud suu ja keele liigutused ning näo grimassid.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosimisel on oluline tüüpiliste vaevuste esinemine inimesel. Lisaks tehakse läbivaatus, mille käigus hinnatakse närvisüsteemi. Ei ole olemas spetsiaalset testi blefarospasmi kindlaks tegemiseks ning ka analüüsid on blefarospasmi puhul korras.

Ravivõimalused

Blefarospasmi ei saa välja ravida. Vaevuste vähendamiseks on olemas erinevaid ravivõimalusi. Sageli süstitakse lihase lõõgastamiseks  lihase sisse või naha alla Clostridium botulinumi toksiini. Ravimi toime kestab keskmiselt kolm kuud, siis tuleb süstimist korrata.
Kasutusel on ka erinevaid suu kaudu sisse võetavaid ravimeid, aga nende toime on tavaliselt nõrgem. Kui eelnev ravi tulemusi ei anna, siis on võimalik teha operatsioon, mille käigus lõigatakse läbi osad silmalauge sulgevatest lihastest.
Vaevuste leevendamiseks on blefarospasmi puhul on sageli abi ka lihtsatest vahenditest nagu ereda valguse eest kaitsevatest ja silmapilgutusi varjavatest päikeseprillidest. Inimene võib leida kindla “nipi”, mis aitab tal laukrampi vähendada (näiteks keskendumine, silmalau tõstmine, kaela näpistamine, ümisemine või rääkimine).

Prognoos

Blefarospasm on krooniline haigus, mille kulg on erinevatel juhtudel erineva raskusega. Blefarospasm ei ole eluohtlik ja raviga saab vaevusi leevendada.

Ennetamine

Haigestumist ei saa ära hoida. Blefarospasmi puhul aitavad laukrambi tekkimist vähendada ereda valguse eest kaitsvad päikeseprillid ja mõnikord erinevad tegevused, nagu näpistamine, rääkimine või keskendumine ning kuna blefarospasm süveneb sageli emotsionaalse stressiga seoses, siis on abi erinevatest lõõgastumistehnikatest.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual 1999
Kodin Suuri Lääkärikirja 1995
Duodecim, Lääkärin CD-ROM