Luukasvaja
ka osteosarkoom
Osteosarcoma (ld.k) Osteosarcoma(ingl.k)
Selgitus Osteosarkoom on üks sagedaseim
mitmest pahaloomulisest luukasvajast, mis tabab peamiselt lapsi ja noorukeid
vanuses 10- 20 a. Poistel natuke sagedamini kui tüdrukutel.
Ülevaade Osteosarkoom paikneb peamiselt pikkade toruluude
(reieluu, sääreluu, käsivarreluu) otstes, kasvuplaadi lähedal. Varane avastamine
ning ravi on oluline peale võimaliku liikumispuude kiire likvideerimise ka
selletõttu, et osteosarkoomile on iseloomulik kiire
metastaseerumine ehk siirte andmine. Peamiselt leitakse
metastaasid kopsus.
Tekkepõhjused- ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused- ja mehhanismid
Üheks oluliseks tekkepõhjuseks võib pidada luu kiiret
kasvamist. Selle tõestuseks on näiteks kasvaja asukoht
(kasvuplaadi vahetu lähedus), avaldumisaeg (alla 20
aastased inimesed, kellel luu kasv intensiivne) ning erinevad
teaduslikud katsed koertel. Keskkonnast tulenev riskifaktor
on radiatsioon ehk kiiritus. Kolmandaks on leitud seos
osteosarkoomi ja erinevate geneetiliste haiguste esinemise
vahel (retinoblastoom).
Sümptomid ehk avaldumine
Enne abi otsimist on reeglina sümptomid olemas olnud nädalaid või isegi kuid.
Peamine kaebus on luuvalu, mida vanemad põhjendavad kui
liigesepõletikku, venitust või kasvuvalu. Luuvalu on tavaliselt nii
tugev, et raskendatud on jäseme liigutamine.
Sageli selgub lähemal küsitlemisel, et mingi aeg tagasi on laps saanud mingi
füüsilise trauma, kuigi pole suudetud tõestada otsest seost
trauma ja osteosarkoomi tekkimise vahel. Patoloogilisi murde
osteosarkoomi puhul esineb harva. Kuigi kasvaja
metastaseerub suhteliselt kiiresti kopsu, ei teki
hingamissüsteemiga seotud sümptomeid nii pea. Selleks peab kopsu haaratus
metastaasidest olema väga suur.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Alustatakse tagasiulatuvast uurimisest, et kuidas konkreetne
kaebus on tekkinud ja mis sellega kaasnenud on. Järgneb füüsiline
läbivaatus, kus pööratakse tähelepanud probleeme tekitanud
jäsemele, selle liikuvusele, palpeeritavatele lisamassidele (milline tihedus,
kas liigutatv, lokaalse temperatuuri erinevus).
Vereanalüüsidest uuritakse, kas on olemas jälgi luu
lagunemisest ning milline on üldine organismi seisund (vaegveresus,
hüübimissüsteemi häired jne.). Instrumentaalsetest uuringutest alustatakse
röntgenpiltide tegemisest kahtlasest jäsemest, seejärel
kompuutertomograafia,
magnetresonatstomograafia ja isotoopuuringud.
Eelnimetatuid on vaja teha selleks, et hinnata kasvaja ulatust, invasiooni
kõrvalstruktuuridesse (närvid ja veresooned) ja et otsutada, millises mahus ravi
on kõige õigem konkreetse indiviidi jaoks. Samuti tehakse kaugsiirete
välistamiseks röntgenpilt rindkerest.
Ravivõimalused
Hoolimata oma pahaloomulisusest (kiire kasv ning metastaseerumine),
allub osteosarkoom suhteliselt hästi
kemoteraapiale. Kui määratud kuur on läbitud, teostatakse
allesjäänud vähkkasvaja kirurgiline eemaldamine operatsioon.
Kuna osteosarkoomi meelisapaigaks on põlveliigese ümbrus,
siis tuleb see liiges kasvajaga koos eemaldada. Samas ei
tähenda see tänapäeval alati amputatsiooni, vaid sama lõikuse käigus on võimalik
asendada tuumorist haaratud luu proteesiga, millel on
isegi painutamisfunktsioon. Pärast lõikust jätkub keemiaravi individuaalse
skeemi järgi. Ükskud allesjäänud kopsumetastaasid on võimalik pärast kasvaja
põhikolde likvideerimist eemaldada videotorakoskoopilisel
lõikusel.
Prognoos
Võrreldes mõne teise vähiliigiga on osteosarkoomi prognoos õigeaegse ravi
puhul suhteliselt hea: USAs on 5 aastat pärast diagnoosimist elus 63%.
Prognoos sõltub loomulikult sellest, millal on alustatud ravi ning kas on olemas
metastaasid.
Ennetamine
Vältida kokkupuudet radioaktiivse kiirgusega, kahtlusel pöörduda abi
saamiseks, sest parem rohkem end ja oma lähedasi kontrollida lasta kui hiljem
kahetseda.
Kasutatud kirjandus J. Norton, R. Bollinger Surgery:
Basic Science and Clinical Evidence 2000 M. Beers, R. Berkow The Merck
Manual 1999 www.emedicine.com
|