Laste tserebraalparalüüs

Paralysis cerebralis infantilis (ld. k.)
Cerebral palsy (ingl. k.)

Seletus
Laste tserebraalparalüüs (PCI) on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjeks on füüsilise ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus.

Ülevaade
Tserebraalparalüüsist on haaratud 0,1-0,2 % lastest, enneaegsetest ja oma sünnivanuse kohta väikesekaalulistest lastest 1 %. Vaimse arengu mahajäämust esineb 35 % PCI-lastest.
Haigus avaldub peamiselt füüsilise arengu häirena.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Tserebraalparalüüs võib olla põhjustatud juba sünnieelsetest teguritest, näiteks hüpoksiast ehk hapnikunälgusest tingitud verejooksust ajju, ema alkoholitarbimisest, mõnedest nakkushaigustest (tsütomegaloviirus, punetised, HIV).
Riskifaktoriteks on ka sünnitrauma, sünnituse ajal tekkinud loote hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur.

Sümptomid ehk avaldumine

Tserebraalparalüüsi sümptomid jagatakse nelja põhilisse vormi: spastiline, atetootiline, ataktiline ja segavorm.
Üldiselt jäävad PCI-lapsed arengus maha: hakkavad pead hoidma, keerama või käima hiljem kui tavalised lapsed. PCI vorme on raske määratleda enne lapse 2-aastaseks saamist, sest sümptomid avalduvad koos lapse arenemisega.

• 70 % tserebraalparalüüsi juhtudel on tegemist spastilisuse ehk lihastoonuse tõusuga. Häiritud võib olla käte, jalgade või mõlemate või ainult ühe jäseme liikuvus. Haaratud jäseme(-te) lihased on pinges ja nõrgad, mistõttu ka liigeste liikuvus häirub ja raskematel juhtudel võivad tekkida kontraktuurid ehk liikumatud liigesed. Kergematel juhtudel võib käte või jalgade funktsiooni häire olla märgatav vaid mingi kindla tegevuse juures (näiteks jooksmisel). Mõnikord võivad olla haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, siis avaldub see düsartria ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on normaalsed.

• Atetootiline ehk düskineetiline ehk tahtmatute liigutustega vorm esineb 20%-l PCI-lastest. Tahtmatud liigutused võivad esineda kätes ja/või jalgades, aga ka kehatüves. Liigutused sagenevad emotsionaalse stressiga ja kaovad une ajal. Selle vormiga kaasneb sageli düsartria.

• Ataktilist ehk lihaste koostööhäirega vormi esineb harvem – umbes 10 %. Selle puhul tekivad nõrkus, tasakaalu-, koordinatsioonihäire, raskused täpsete liigutuste sooritamisel, kätevärisemine, mis süveneb tahtlike liigutustega (nt. kirjutamisel).

• Kõige tavalisem on aga segavorm, mille puhul esineb sümptomeid erinevatest  vormidest.
Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid, kõõrdsilmsus, kurtus, erinevad nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust. Tserebraalparalüüsiga lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

PCI diagnoosimisel kõige olulisem on lapse arengu jälgimine. Arvestatakse ka riskifaktoreid (sünnitrauma, sünnitusaegne hapnikupuudus), mis võivad PCI põhjusteks olla.
Laboratoorsed analüüsid on mõnikord vajalikud, et välistada progresseeruvad ehk järjest süvenevad ainevahetuse ja muid haigusi, mille sümptomid on sageli sarnased PCI-ga.
MRT ehk magnetresonantstomograafia või CT ehk kompuutertomograafia tehakse kõigile PCI-lastele, et tserebraalparalüüsi diagnoosis kindel olla ja selgitada võimalikult täpselt aju kahjustuse olemus.
Imikueas, kui lapse pealõge on veel avatud, on võimalik ajukudet ja vedelikuruume jälgida ultraheli abil.
Krampide esinemisel tehakse aju biovoolude uuring ehk EEG (elektroentsefalograafia), mille abil võib samuti selgitada ajukahjustuse täpsemat kohta.

Ravivõimalused

Ravi eesmärk on arendada kehalist liikuvust ja lihaskonda nii, et laps iseseisvalt oma igapäevase eluga hakkama saaks.
Ravi on kompleksne. Kõige olulisem ravis on füsioteraapia ehk ravivõimlemine, mis toimub igale lapsele eraldi tema vajadusi arvestades. Ravi tulemused on seda paremad, mida varem sellega tegelema hakatakse.
Vajalikuks võivad osutuda ka kõne treening logopeedi õpetusel, ortopeediline ehk liigeste kirurgiline korrigeerimine, psühhoteraapia.

Krampide raviks kasutatakse antikonvulsante ehk krambivastaseid ravimeid (karbamasepiin, klonasepaam).
Kui lihaste toonus on nii tugev, et tekkinud on kontraktsioonid, on võimalik pinges lihasesse süstida spetsiaalset lihast lõõgastavat ravimit.

Prognoos

Õigeaegse ja järjekindla raviga elavad kergema PCI-ga inimesed täiesti tavalist elu nii, et nende haigus võib jääda teistele täiesti märkamatuks.
Kui puue pole väga raske, saab laps minna tavalisse kooli, see oleks ka lapse arengu suhtes kõige parem.
Neile lastele, kes oma vaimse või kehalise puude tõttu ei ole päris iseseisvad, on spetsiaalsed koolid, kus muuhulgas õpetatakse ka igapäevast enese eest hoolitsemist. Lapsed on väga õppimisvõimelised ja igapäevane tegelus on neile hädavajalik.

Ennetamine

Kuna asfüksia ehk hapnikunälgus nii sünnieelselt kui sünnituse ajal ja järgselt on kõige olulisem  tserebraalparalüüsi tekke riskifaktoreid, on selle vältimine kõige tähtsam. See on aga raske ülesanne ka meditsiini jaoks.
Tulevased emad saavad oma sündivate laste tervise huvides vähendada riskifaktoreid, mis võivad olla tserebraalparalüüsi põhjustajaks - loobuda suitsetamisest ja alkoholist.