Luumurd, üld
Luumurd Fractura (ld.k) Fracture (ingl.
k)
Milles seisneb vigastus? Luumurd on luu järjepidevuse
katkemine kaheks või enamaks osaks ehk fragmendiks. Luumurruga kaasneb
peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede (lihased, rasvkude, nahk) vigastus.
Kui nahal luumrru kohalesineb haav, siis nimetatakse luumurdu lahtiseks. Kui
naha vigastust ei esine, siis nimetatakse luumurdu kinniseks. Samuti võib
jaotada luumurrud nihketa (nn. mõra) või nihkega murdudeks. Nihketa luumurru
korral on luu fragmendid teineteisega kontaktis ehk murd on stabiilne.
Nihkega luumurru korral murdunud luufragmentide vahel kontakt puudub, neid
saab nimetada ka ebastabiilseteks murdudeks. Luumurdusid, mis esinevad liigeste
piirkonnas, ulatuvad liigesesse või liigespinnani nimetatakse liigesesisesteks
murdudeks.
Kuidas tekib vigastus?
Millised on sümptomid?
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võib vaja minna
Ravivõimalused
Kuidas vältida vigastust?
Kuidas tekib vigastus?
Vigastus tekib välise jõu või löögi toimel. Suurte luude
(reieluu, sääreluu, vaagna luud) vigastused tekivad tõsiste
traumade tagajärjel (näiteks autoavarii, kukkumine kõrgustest,
õnnetused ehitustel). Väiksemate luude (näiteks rangluu, küünarvarre luud)
murrud tekivad väiksemate traumade tagajärjel (näiteks
kukkumine jalgrattalt). On ka rida haigusi, mis põhjustavad luutiheduse
vähenemist ning luumurrud tekivad ilma olulise traumata (näiteks
osteoporoos ehk luuhõrenemine). Sagedamini vigastatav
kehaosa on labakäsi. Sõrmede vigastused saadakse enamasti
pallimängudes. Labajala piirkonna vigastusi põhjustab
vägivaldne muljumine.
Millised on sümptomid?
Luumurdude sümptomid võib jagada kaheks. Esimesed on üldised
sümptomid. Nendeks on valu, turse ja verevalum murru
piirkonnas, samuti ei saa valu tõttu liigutada läheduses asuvaid liigeseid.
Teised sümptomid on ainult luumurrule iseloomulikud. Nendeks on
jäseme ebanormaalne liikuvus murru piirkonnas, kuuldav luuotste
krõbin ehk krepitatsioon ja jäseme
deformatsioon ehk ebaloomulik kõverdumine murru
piirkonnas. Naha haava korral esineb verejooks haavast.
Liigesesiseste luumurdude korral koguneb veri liigesesse
põhjustades liigese suurenemise ja turse.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võib vaja minna
Lisaks iseloomulikele kaebustele ja sümptomitele on vaja teha
röntgenülesvõtted vigastatud piirkonnast. Teatud
luumurdude korral tehakse kompuutertomograafia juhul, kui on
vaja otsustada ühe või teise ravimeetodi valiku üle.
Ravivõimalused
Luumurdude ravi peaks algama juba vigastuse tekkimise momendil. See tähendab,
et luumurruga haigel tuleb juba koha peal alustada esmaabi andmisega.
Kinnise luumurru korral tuleb vigastatud jäse lahastada
nii, et oleks fikseeritud murrust kõrgemal ja madalamal olevad liigesed. Kui
luumurd on lahtine (esineb haav ja verejooks) tuleb haavale asetada
puhas side ja sellest sageli piisab ka verejooksu
peatamiseks. Haiglas rakendatakse ravi vastavalt sellele, kas luumurd on
stabiilne (kipsravi) või ebastabiilne
(operatsioon). Luumurru raviks valitakse tänapäeval selline meetod, et
inimene paraneks võimalikult kiiresti ja tema elukvaliteet oluliselt ei
kannataks.
Taastusravi: Taastusravi algab juba peale kipsi
asetamist või operatsiooni. Eelkõige on tegemist
ravikehakultuuriga lihastele ja liigestele.
Ravikehakultuuri aluseks on inimese liikumisvõime taastamine vastavalt
sellele, millise piirkonna vigastusega on tegemist. Kahjuks tuleb aga hoiatada,
et alati pole taastumine luumurru järgselt täielik. Nii näiteks võib
liigesesisese luumurdude korral jääda liikuvusulatuse piiratus või isegi
liigesjäikus. Samuti ei pruugi luumurd paraneda.
Kuidas vältida vigastust?
Kuna tegemist on tavaliselt õnnetustega, siis väga palju vältida neid pole
võimalik. Küll aga on võimalik mõistliku liiklemise korral vältida autoavariisid
ja tööl jälgida ohutustehnika nõudeid.
Retsenseerinud: dr. Kaidu Meitern
|