Leptospiroos

Leptospirosis (ld.k)
Leptospirosis (ingl.k.)

Seletus
Leptospiroos on Leptospira perekonda kuuluvate spiroheetide ehk spiraalikujuliste bakterite poolt põhjustatud loomade haigus, millesse inimesed nakatuvad juhuslikult.

Ülevaade
Leptospiroos on levinud kogu maailmas. 
Nakkus inimestel on sageli seotud koerte ja rottidega, kes eritavad haigustekitajaid nii uriini kui väljaheitega.
Leptospiirad satuvad uriiniga vette, kus säilitavad eluvõime. Vee tarvitamine joogiks, ja pesemiseks ning ujumine ja toidu saastumine põhjustab inimeste nakatumist.

Leptospiroos on nakkushaigus, mille haiguspilt varieerub mitteavaldumisest kuni surmaga lõppevani
Eestis on haigestumine leptospiroosi alates 1980. aastate teisest poolest oluliselt tõusnud - igal aastal on diagnoositud üle 10 haigusjuhu.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Leptospiroos on eelkõige mets- ja koduloomade haigus.
Inimene võib leptospiroosi nakatuda loomahammustuse kaudu või kokkupuutel haigete loomade uriiniga saastunud pinnase või veega. Nakatuda võib ka peale saastunud vee ning toiduainete tarvitamist.

Haigustekitajad tungivad läbi limaskesta või kahjustunud naha verre. Veresoontes toimub bakterite kiire paljunemine, põhjustades väikeste veresoonte kahjustust.
Spiroheedid levivad organismis ja tungivad mitmetesse organitesse - enamasti on haaratud kesknärvisüsteem ja silmad. 

Sümptomid ehk avaldumine

Enamikel juhtudel kulgeb haigus kliiniliste nähtudeta ehk sümptomiteta.
Väikesel osal nakatunutest kujuneb välja haiguspilt 1-2 nädalat peale haigustekitajaga kokkupuudet. Esinevad kerged gripilaadsed sümptomid - palavik, lihasvalu, valguskartlikkus ning peavalu.
Palavik ja lihasvalud kaovad umbes nädalaga ning inimene võib terveks saada või  kujuneb tal välja haiguse teine faas.
Teine faas võib avalduda kas meningiidina ehk ajukelmete põletikuna või Weil haigusena.
Weil haigus on leptospiroosi raske vorm, millele on iseloomulik peavalu, lööve nahal, trombotsüütide ehk vereliistakute vähesus, maksa ja neerude kahjustus ning ikterus ehk nahakollasus.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Diagnoos põhineb enamasti haigustekitajate vastaste antikehade ehk vastuainete otsimisel vereanalüüsist.
Samuti uuritakse uriini ning liikvorit ehk seljaajuvedelikku.

Ravivõimalused

Leptospiroosi ravitakse antibiootikumidega.
Kergema haigusjuhu raviks piisab, kui manustada  doksütsükliini või amoksitsilliini 2 nädala jooksul.
Haiguse raskemate vormide puhul rakendatakse haiglaravi ning antibiootikume manustatakse veeni, tagatakse organismi vajadused intensiivravi vahenditega.

Prognoos

Raske haigusvormi puhul on suremus 5-10%, veelgi kõrgem võib see olla üle 60 aasta vanustel inimestel.

Ennetamine

Oluline on aru saada nakatumise teedest ning vähendada inimeste kontakte potentsiaalsete nakkusallikatega - näiteks kaitseriietuse kandmine ohtlikes piirkondades.
Riskigrupiks on maaparandustöölised, kalamehed, veterinaarid, põllumehed.
Lapsed võivad nakatuda koertega mängides.
Inimestega kokkupuutuvaid metsloomi ning koduloomi vaktsineeritakse.
Profülaktikaks kasutatakse ka antibiootikume - doksütsükliini 1 nädal.