Nefrootiline sündroom

Syndroma nephroticum (lad.k.)
Nephrotic syndrome (ingl.k.)

Selgitus
Nefrootiline sündroom on erinevate põhjuste poolt esile kutsutud neerupäsmakese ehk glomeeruli tõsine kahjustus, millega kaasneb tugev valgu, vere ja lipiidide eritus uriiniga, vereplasma valgusisalduse langus ning tursed ja kolesteroolisisalduse tõus veres.

Ülevaade
Nefrootiline sündroom on kaugele arenenud neerukahjustuse staadium, mil päsmake on kaotanud kontrolli uriini filtreeritavate ainete üle.
Tegemist ei ole niisiis haigusega vaid teatud haigusest tingitud ilmingute kompleksiga.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Nefrootiline sündroom võib esineda primaarsete neerupäsmakesete haiguste korral nagu glomeerulonefriidid, või mõne muu tervet organismi haarava ehk süsteemse haiguse tõttu tekkinud neerukahjustuse tagajärjel: ainevahetushaigused, süsteemsed sidekoehaigused, vereringehäired, kasvajad, infektsioonid, allergiline reaktsioon, teatud ravimite tarvitamine.

Nende faktorite mõjul tekib neerupäsmakese moodustavate veresoonte seina kahjustus ja seetõttu saavad filtreeritavasse uriini erituda ka valgud, vererakud ning lipiidid, mida seal normaalselt pole. Valgu eritumisel uriini väheneb tema sisaldus veres, mis omakorda põhjustab tursete teket.

Sümptomid ehk avaldumine

Üldiselt esineb halb enesetunne ja nefrootilist sündroomi põhjustava haiguse ilmingud, kõhuvalu, lihasnõrkus, isutus, vahutav, vähene ja tume uriin, tursed, eriti näos, silmade ümber.
Raskematel juhtudel lisanduvad raskemad neerupuudulikkusele iseloomulikud sümptomid: turse üle kogu keha, vedelik ka kõhu- ja rindkereõõnes, hingamisraskused, vererõhu langus, rindkerevalu, uriini erituse puudumine.
Komplikatsioonide ehk raskendavate asjaolude lisandumisel võivad tekkida luude pehmenemine, krambid, iseeneslik kõhukelme põletik ehk spontaanne peritoniit, hüübivushäiretest verejooksud.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitluses on oluline püüda selgitada põhihaigus.
Uriinianalüüsis on glomeerulite kahjustusele iseloomulik lipiidide, vererakkude ja valgu esinemine.
Vereanalüüsis on tõusnud kreatiniini ja uurea tase, mis osutab neerude eritusfunktsiooni häirumisele, samuti lipiidide ning kolesterooli sisaldus. Langenud on albumiini, vere hemoglobiini ja hüübimises osalevate faktorite tase.
Ultrahelis võivad näha olla suurenenud neerud.
Biopsia ehk koeproov neerudest, mil peene nõelaga võetakse tükk neerukoest, et mikroskoobi all kindlaks määrata muutusi koe ehituses, annab vajalikku informatsiooni diagnoosi püstitamiseks, ravi ning prognoosi määramiseks.

Ravivõimalused

Võimalusel ravitakse nefrootilist sündroomi põhjustavat haigust.
Sümptomeid leevendava ravi puhul rakendatakse üldiste abinõudena kehalise koormuse piiramist, valgu ja soolavaest dieeti, et säästa kahjustatud glomeeruleid.
Vedelikuliia eemaldamiseks ja tursete vähendamiseks manustatakse diureetikume (tiasiidid), bakteriaalse nakkuse korral vastavalt tekitajale antibiootikume.
Kolesterooli veres reguleeritakse statiinidega, vererõhu regulatsiooniks kasutatakse AKE-inhibiitoreid (enalarpiil), neerupuudulikkuse süvenedes on need aga vastunäidustatud.
Neerude funktsiooni säilumisel kasutatakse ka päsmakesi kahjustavaid protsesse pidurdavat ravi, mis sõltub koe muutuste iseloomust ja selgub biopsial. Põhiliselt kasutatakse erinevaid raviskeeme glükokortikosteroidide (prednisoloon) ja immuunosupressantidega (tsüklosporiin A).

Prognoos

Prognoos sõltub nefrootilist sündroomi põhjustavast haigusest. Lastel esinev nefrootiline sündroom on enamasti healoomuline ja korraliku raviga ca 80% paraneb täielikult.
Täiskasvanutel on tavaliselt põhjuseks raskem neeruhaigus ja paranemine vähem tõenäoline, kuigi osaliselt võib normaalne neerufunktsioon taastuda. 50%- l kujuneb 15 aasta joksul väja neerupuudulikkus. Siis on abi dialüüsist, mil jääkained kunstlikult organismist välfa filtreeritakse ja neeru siirdamisest.

Ennetamine

Nefrootilise sündroomi preventsioonis on oluline kõikvõimalike teda esilekutsuvate haiguste ennetamine ning nende korralik ravi.

Kasutatud kirjandus
1.   G. Herold et al. “Sisehaigused” 1999, Tartu
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.
4. H. Kõrge ja teised “Nefroloogia” 1985, Tallinn.