Neeruamüloidoos
Amyloidosis renis (lad.k.) Renal
amyloidosis (ingl.k.)
Selgitus Neeruamüloidoos on ebanormaalse ehk
patoloogilise valgulise produkti amüloidi ladestumine
neerudes, mis põhjustab neerufunktsiooni häireid.
Ülevaade Amüloidoos on valguainevahetuse häire, mille
tulemusel koguneb patoloogiline amüloid kudedesse ja kahjustab nende
funktsiooni. Amülodoos jaguneb primaarseks amüloidoosiks,
mille puhul ladestub valguprodukt eeskätt nahka, lihastesse, veresoontesse,
närvisüsteemi, kopsukoesse. Esinevad ühes kohas paiknevad ehk lokaalsed amüloidi
ladestused nn. amüloidi tumoroosne vorm.
Sekundaarse amüloidoosi korral kahjustuvad pigem maks,
neerud, põrn, neerupealised ja soolestik, kuhu amüloid ladestub ebakorrapäraselt
ehk difuusselt. Lisaks esineb veel päritav perekondlik amüloidoos, mis on
põhimõtteliselt kahe eelneva segu, kuid kaebused avalduvad
periooditi.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Amüloidoosi tekkepõhjuseid on mitmeid, kuid kõigi nende tulemusel hakkab
organism sünteesima ebanormaalseid valgumolekule, mis kudedesse
kogunevad. Ladestumine toimb aeglaselt,
põhjustades normaalsete rakkude taandarengut ja surma. Neerus kahjustub nii
uriini kontsentreeriv torukeste süsteem kui ka uriini tootev
veresoontelingudest koosnev neerupäsmake.
Selle
tulemusena ei suuda organism kontrollida jääkainete eritust
ning vajalike ainete säilitamist. Häirub organismi
üldine tasakaal. Protsess on pöördumatu,
sest organism ei ole võimeline amülodi lammutama. Amüloid võib hakata
kogunema kroonilise infektsiooni või põletiku, kollageenhaiguste
tagajärjel, pahaloomuliste kasvajate, eeskätt müeloomi korral.
Sümptomid ehk avaldumine
Esiplaanil võivad olla amüloidoosi põhjustava haiguse sümptomid.
Üldisteks amüloidoosi korral esinevateks sümptomiteks on
nõrkus, isu puudumine, raskendatud hingmine, vahel
kõhulahtisus, peavalud, paresteesiad ehk sipelgad kätes jalgades.
Neeruamüloidoosile on iseloomulik tursete teke nii jalgadel
kui näos suurest valgu eritumisest uriiniga ehk proteinuuriast,
harvem kõrge vererõhk ehk hüpertensioon.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Küsitlusega on vaja selgitada kas inimene põeb mõnda
kroonilist haigust või on tal diagnoositud pahaloomuline kasvaja. Tursete
esinemisel on enim kasu uriinianalüüsist, kus iseloomulikuks on
rohke valgu eritus, ka vererakkude ja lipiidide esinemine.
Vereanalüüsis esineb amüliodoosi korral seerumi
valgusisalduse muutus, lipiidide ning kolesterooli sisalduse kõrgenemine ja
settereaktsiooni ehk punaliblede sadestusreaktsiooni kiirenemine. Diagnoosi
kinnitab iseloomulik leid biopsial neerukoest, mil peene
nõelaga võetakse neerust koetükk ja uuriakse selle ehitust mikroskoobi all.
Ravivõimalused
Esiplaanil on põhihaiguse ravi, sest amüloidoosi välja ravida ei ole
võimalik. Sümptomaatilises ravis on oluline valgukao taastamine
piisava valgusisaldusega toidus ja keedusoola
piiramine. Tursete puhul on abi diureetikumidest
(furosemiid). Aneemia puhul vererakkude ülekanne,
hüpertensiooni ravi AKE-inhibiitoritega (enalarpriil),
trombembooliliste tüsistuste ehk veresoonte ummistumise ennetamiseks
antikoagulantide (fragmiin) kasutamine. Hilisemates
staadiumides südant ning veresoonkonda toetav ravi.
Prognoos
Kuna amüloidi ladestumist kudedesse pidurdada pole võimalik ega teda ka sealt
eemaldada, siis on prognoos kehv. Proteinuuria järgselt kujuneb nefrootiline sündroom, lõpuks
neerupuudulikkus, mille tulemusena pole organism enam võimeline
kahjulikest jääkainetest vabanema. Sel puhul on abi dialüüsist, mil jääkained
kunstlikult organismist välja filtreeritakse. Neeruasendusravi korral sõltub
elulemus põhihaigusest.
Ennetamine
Oluline on infektsioonide ning põletike aktiivne ning õigeaegne ravi,
vältimaks nende kujunemist krooniliseks. Krooniliste protsesside ning
süsteemsete sidekoehaiguste järjepidev ravi ning neerufunktsiooni kontroll.
Kasutatud kirjandus 1. K. Kõrge jt. Nefroloogia
1985, Tallinn 2. R. Berkow et al. The Merck Manual of Diagnosis and
Therapy 16-th ed. 1992, USA. 3. Kurt J. Isselbacher et al. Harrisons
Principles of Internal Medicine 14-th ed. 1998.
|