Galaktoseemia Gangreen Gastriit Gastrinoom Gastroskiis Genitaalherpes Genitaaltüükad Gingiviit Glaukoom Glioom Glomerulonefriit, krooniline Glomerulonefriit, äge Glossiit Gonokokiline artriit Gonokokiline liigespõletik Gonorröa Gripp Günekomastia
|
Glomerulonefriit, krooniline
Glomerulonephritis chronica
(lad.k.) Chronic glomerulonephritis (ingl.k.)
Selgitus Krooniline glomerulonefriit on aastaid kulgev
neerude haigus, millele on iseloomulik immuunpõletik ehk organismi enda poolt
toodetud antikehade tekitatud kahjustus kapillaarilingudest koosnevates
neerupäsmakestes.
Ülevaade Haigus jaguneb primaarseks ja sekundaarseks
krooniliseks nefriidiks. Sekundaarne krooniline
glomerulonefriit kujuneb välja neerude ärgeda põletikulise protsessi
ebaadekvaatse ravi tagajärjel, primaarse kroonilise
glomerulonefriidi korral eelnev äge põletik neerudes puudub.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Enamikel juhtudel on tegemist erinevate neerupäsmakeste ehk
glomeerulite haigustega, millede ägedad episoodid pole aga
vallandunud. Eriliste kaebuste puudumisel jääb neeruhaigus diagnoosimata ja
ravimata, mistõttu avastamishetkeks võib suur osa neerukoest olla juba
hävinud. Neeru eritusfunktsiooni häirumisest kogunevad
organismis kahjulikud jääkained, neerupoolse
vererõhu regulatsiooni kadumise tõttu tõuseb
vererõhk. Funktsioonivõimetu kude armistub, neerud tõmbuvad
kokku, tekib nn. sekundaarme kortsneer. Haaratud on mõlemad
neerud.
Sümptomid ehk avaldumine
Jääkainete kogunemisest organismis võivad esineda iiveldus,
oksendus, peavalu, hingeldus,
nahasügelus, väsimus. Iseloomulikud on ka
uriinierituse vähenemine, uriini tumenemine,
tursed, vererõhu tõus ehk hüpertoonia.
Haiguse süvenedes ja neerupuudulikkuse arenedes lisanduvad veel
uimasus, psühhoosid,
kopsutursest hingamispuudulikkus,
pneumoonia, iseeneslikud
luumurrud luudehõrenemise tagajärjel.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Küsitluses on oluline tähelepanu pöörata lisaks vaevuste iseloomule ka
eelnevatele kaebustele seoses urineerimise ja vererõhuga.
Uriinianalüüsis on glomeerulite kahjustusele iseloomulik
vererakkude ja valgu esinemine, sade koosneb vere punalibledest.
Vereanalüüsis on tõusnud kreatiniini ja uurea tase, mis
osutab neerude eritusfunktsiooni häirumisele, langenud vere hemoglobiini tase.
Röntgenuuring aitab ainult teistest neeruhaigustest
eristamisel. Biopsia ehk koeproov neerudest, mil peene
nõelaga võetakse tükk neerukoest, et mikroskoobi all kindlaks määrata muutusi
koe ehituses, tehakse ainult haiguse varajases staadiumis, hiljem see erilist
informatsiooni enam ei anna.
Ravivõimalused
Spetsiifilist haigusprotsessi pidurdavat ravi pole. Sümptomeid
leevendavas ravis on oluline soola mõõdukas tarbimine, et mitte
veelgi raskendada vedeliku eritumist organismist; vähendada valgu
tarbimist, sest eritusfunktsiooni languse tõttu pole organism võimeline
valgu seedimisel tekkivatest kahjulikest ainetest vabanema.
Suurendada tasub päevast joogivee kogust,
et stimuleerida neerude tööd. Ravida tuleb ka hüpertensiooni, milleks
sobivad AKE-inhibiitorid (enalarpiil) ja
diureetikumid (furosemiid).
Prognoos
Paranemist loota pole. Krooniline glomeerulonefriit progresseerub aastatega
lõpliku neerupuudulikkuse suunas. Neerufunktsiooni lakkamisel on abi
peritoneaaldialüüsist, kus eritumata jäänud organismile
kahjulikud ained imbuvad kõhuõõnes asuvasse vedelikku, mis sealt torude kaudu
välja voolab või hemodialüüsist, kus jääkained mitmekordse vere
filtreerimise teel eemaldatakse. Sobiva doonorneeru olemasolul aitab
neerude siirdamine.
Ennetamine
Glomerulonefriidi ennetamisel
on olulisel kohal korralik streptokokk-nakkuse ja teiste infektsioonide
antibakteriaalne ravi. Kroonilise tonsilliidi korral tonsillide
eemaldamine.
|