Gonorröa

Gonorrhoea (lad.k)
Gonococcal infection(ingl.k)

Seletus
Sugulisel teel leviv nakkus, mis esmalt kahjustab limaskesti, kuid võib hiljem verega levida üle kogu organismi.

Ülevaade
Gonorröa on üheks sagedasemaks seksuaalsel teel ülekantavaks haiguseks. Igal aastal registreeritakse maailmas 25 miljonit uut haigusjuhtu; ning on suguhaiguste hulgas trihhomonoosi, klamüdioosi ja genitaaltüügaste järel neljandal kohal. Nakatumine toimub sugulise vahekorra ajal. Sageli on haigustunnused väga vähe väljendunud muutes gonorröa avastamise ja kontrollimise keeruliseks.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Haiguse põhjustajaks on Neisseria gonorrhoeae ehk gonokokk. Gonokokk elab kusiti, emakakaelakanali, pärasoole ja silma sidekesta kattekihis, puberteedieelsetel tüdrukutel, rasedatel ja vanuritel võib paikneda ka tupes.
Nakatumine toimub ainult inimeselt inimesele ja ülekanne toimub limaskestade otsese kontaktiga, tavaliselt sugulise vahekorra ajal. Bakterid läbivad limaskesta barjääri ja tekitavad põletikku, mis avaldub mädaeritusena. Vahetevahel tungib gonokokk verevooluni, põhjustades sepsist (veremürgitust).

Sümptomid ehk avaldumine

Gonorröa võib peale nakatumist avalduda ühe päeva kuni kuu jooksul, tavaliselt 1-6-(14) päeva peale nakatumist. Väga tavalised on ilma sümptomiteta juhud.
Kõige paremini tuntud gonorröa vorm on gonokokiline kusitipõletik ehk uretriit meestel. 2-6 päeva peale nakatumist tekib rohke halvalõhnaline mädavoolus kusitist ja peenise ots muutub põletikuliseks. Vahel võib olla kaebuseks ainult valulik urineerimine, 10%-l puuduvad sümptomid üldse. Gonokokid võivad mõnikord kusitist levida kaugemale kuse-suguteedesse ja põhjustada eesnäärme, seemnepõiekeste ja munandimanuste põletikku.

Naistel on kõige sagedasemad infektsiooni kohad emakakael ja selle kanal.
Umbes 75%-l on ka kusitipõletikku. Kõige sagedasemad kaebused on mädane voolus tupest ja põletustunne urineerimisel. Emaka limaskesta haigestumise korral võib olla veritsust tupest, veritsus võib tekkida ka peale vahekorda või selle ajal.
Üle 50% nakatunud naistest haigusilminguid ei teki ja seega väga ohtlikud oma partneritele. Kui tekib tupeesiku näärmete mädanik, esineb valulikkus istumisel ja kõndimisel, lisaks võib olla punetus ja turse häbememokkadel.

Gonokokid võivad üleneda emakakaelast emaka limaskestale, munajuhadesse, munasarjadesse ja siis kõhukelmele. Sel juhul räägitakse vaagnaelundite põletikulisest haigusest (PID).
Gonokokkide levikut soodustavad menstruatsioon, hiljutine sünnitus või abort. Võivad esineda verine voolus või vererohkem menstruatsioon, aga ka iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja palavik. Protsess võib levida lisaks kõhuõõnes, tekitades maksa ümber mädakoldeid. Kergemad, kroonilisemad juhud võivad põhjustada ainult kõhukaebusi ja düspareuuniat (valulik suguühe). Üleneva gonorröa hilised tagajärjed on viljatus, emakaväline rasedus ja krooniline kõhuvalu peamiselt liidetest.

Anaalseksi harrastavatel naistel ja homoseksuaalidel võib infitseeruda ka pärasool. Võib esineda valu ja eritis pärasoolest, päraku ümbruse nahk on ärritatud ja punetav.

Umbes 25% naistel (rasedatel isegi sagedamini) ja homoseksuaalsetel meestel ning 5%-l heteroseksuaalsetel meestel on infitseerunud kurk. Sümptomid tavaliselt puuduvad. See on orofarüngeaalne gonorröa, mis on orogenitaalse seksi, mitte suudlemise tulemus.

Kui gonorröa tekib raseduse ajal, kujutab see mitmeid ohte vastsündinule – lootekestade enneaegne rebenemine, enneaegne sünnitegevus, septiline abort jne. Laps võib sünnil nakatuda silma- või kurgupõletikku. See on ka põhjus, miks kõiki rasedaid uuritakse gonorröa ja teiste suguhaiguste suhtes.
Nakatunud vastsündinutel tekib kiiresti peale sündi mädane silmapõletik – konjunktiviit. Laud paistetavad kinni ja silmad on punased ja valulikud. Kui koheselt ei ravita, võivad silmas tekkida pöördumatud muutused. Seetõttu pannakse kõigile vastsündinuile sünnitusmajas profülaktiliselt silma antibiootikumi.

Ka täiskasvanutel, kuigi õnneks harva, võib esineda gonokokilist konjunktiviiti pisaravoolu, põletustunde ja valguskartusega. Nakatumine toimub tavaliselt omaenda saastunud kätega.
 
Umbes 0,5-3,0%-l nakatunutest (rohkem naistel) võivad gonokokid levida verega üle kogu organismi – tekib dissemineerunud gonokokiline infektsioon. Iseloomulik on episoodiline palavik, liigeste põletikud ja mädavistrikud nahal. Kõige kardetumateks tüsistusteks on maksa-, südame sisekesta ja ajukelmete põletikud.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Gonorröa diagnoosimine algab suguelundite vaatlusest ja lümfisõlmede katsumisest, kuid ainuüksi väliste sümptomite järgi ei saa haigust diagnoosida. On vajalik võtta analüüsid tekitaja mikroskoopiliseks uurimiseks ja katseklaasile külvamiseks, et saaks määrata ka tundlikkust ravimitele.
Materjali analüüsideks võetakse tavaliselt tampooniga emakakaela kanalist ja kusitist; mõnikord on vajalik ka uriini, eesnäärme sekreedi, pärasoole eritise ja silma- ning kurgukaape uurimine.

Ravivõimalused

Gonorröa raviks kasutatakse antibiootikume. Kuna viimasel ajal gonokokid tihti ei allu tavalistele antibiootikumidele, peab gonorröad kindlasti ravima vastava väljaõppe saanud suguhaiguste arsti juures, kes on kursis kiiresti muutuvate raviskeemidega. “Nurga taga” ravimine võib tuua tervisele korvamatut kahju. Arsti poole peavad pöörduma ja end ravima ka kõik viimase aja seksuaalpartnerid, isegi kui neil puuduvad haigusele viitavad kaebused. Suguelu ei tohi alustada enne, kui kõik asjaosalised on terveks ravitud.

Prognoos

Haiguse tüsistustest oli juba juttu eespool – meestel võib tekkida fimoos (eesnaha kitsenemine), krooniline eesnäärme põletik, viljatus, naistel vaagnaelundite põletik (PID), ohud rasedusele ja sünnitusele.
Haigus on antibiootikumidega ravitav, kuid peale ravi immuunsust tekitajate suhtes ei teki, seega korduv nakatumine ravimata partnerilt on alati võimalik.

Ennetamine

Ennetamine on samasugune, nagu kõikide sugulisel teel levivate haiguste korral. Kondoomi puudumisel on targem kahtlastest seksuaalvahekordadest hoiduda. Nakatumise kahtluse korral tuleb koheselt pöörduda suguhaiguste arsti poole (perearsti saatekiri pole vajalik), et alustada ravi võimalikult varakult ja vältida nõndaviisi tüsistusi.