Gastrinoom
ka Zollinger-Ellisoni
sündroom Gastrinoma (lad. k.) Zollinger-Ellison syndrome,
gastrinoma (ingl. k.)
Selgitus Gastrinoom on peamiselt gastriini, vähesel
hulgal ka teisi hormoone eritav kasvaja, Zollinger-Ellisoni sündroom aga
gastriinist põhjustatud mao soolhappe erituse suurenemine ja maohaavandite
teke.
Ülevaade Kõige sagedamini paikneb gastrinoom
kõhunäärmes või kaksteistsõrmiksooles, aga ka
maos. Enamasti on tegemist pahaloomulise kasvajaga, mis pooltel
juhtudel on avastamise hetkeks metastaseerunud ehk tekkekohast levinud ning
andnud koldeid mujal. Seega on tegemist raske haigusega, mida vahel õnnestub
ravida kirurgiliselt, kuid enamasti on prognoos tõsine.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Seedimiseks vajalik hormoon gastriin - tekib maolimaskestas
ning ta ergutab mao soolhappe eritumist ja lihaskesta
kontraktsioone ehk kokkutõmbeid. Soolhapet
on vaja valkude lammutamiseks tarviliku aine ehk ensüümi
pepsinogeeni aktiivseks
muutmiseks, toidus olevate bakterite
hävitamiseks, maosisaldise happelisuse tekkeks.
Happeline maosisaldis vallandab peensoolde jõudes seedimiseks vajalike
ainete tootmise kõhunäärmes. Maoseina lihaskesta
kontraktsioonide abil toimub toidu segamine lima ning seedimiseks vajalike
ainetega ja edasilükkamine peensoolde. Gastrinoom on
kasvaja, mis toodab suurel hulgal gastriini.
Tagajärjeks on mao soolhappe liigne vabanemine ning pepsinogeeni aktiivseks
muutmine. Need aktiivsed ained hakkavad seedima kaksteistsõrmiksoole ja/või
maoseina ning seetõttu tekib haavand(id).
Sümptomid ehk avaldumine
Selle haiguse korral tekivad haavandid maos või
kaksteistsõrmiksooles, mis alluvad pideva suure hulga gastriini tõttu halvasti
ravile ja põhjustavad valu ning
oksendamist (oksemassid võivad sisaldada
verd). Osadel inimestel tekib ka
kõhulahtisus. Kuna maosoolhape muudab võimetuks rasvasid
lammutava ensüümi, siis eritatakse lammutamata rasvad väljaheitega, tekib
rasvroe ehk steatorröa.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Suurenenud gastriini hulga kahtluse korral tehakse
vereanalüüs ning määratakse selle sisaldust
veres. Gastrinoomi diagnoosimiseks kasutatakse niinimetatud
provokatsioonitesti sekretiiniga süstitakse verre sekretiini
ning jälgitakse gastriini taset veres. Erinevalt muudest seisunditest, mis
põhjustavad ülemäärase gastriini teket, tõuseb see gastrinoomi korral
oluliselt. Haavandeid näeb endoskoopial. Selleks viiakse
elastne toru söögitoru kaudu makku, edasi kaksteistsõrmiksoolde. Toru otsas on
optiline silm, mille kaudu näeb, kas mao ja/või kaksteistsõrmiksoole sein on
normaalne või muutunud. Kahtlaste muutuste korral võetakse täpsemaks
uurimiseks koetükikesi ehk biopsia. Haavandeid on
võimalik näha ka röntgenülesvõttel. Kasvaja täpset asukohta
on võimalik kindlaks teha ultraheliuuringul või
kompuutertomograafilisel (CT) uuringul.
Ravivõimalused
Kui kasvaja ei ole levinud, st ei ole tekkinud metastaase,
siis on võimalik kasvajakoe eemaldamine operatsioonil. Kui
kasvajakoldeid on palju, siis vähendatakse gastriini tootmist ravimitega,
näiteks omeprasooliga. Kasvajarakkude vähendamiseks
kasutatakse ka streptosotsiini,
doksorubitsiini, 5-fluorouratsiili. Kui
ravimitest abi ei ole, siis äärmisel juhul on võimalik
operatsioonil mao täielik eemaldamine.
Prognoos
Prognoos sõltub sellest kui palju on gastriini tootvat kude ning kui hästi
see allub ravile. Üldiselt kipuvad haavandid korduma ning kasvajakude
levima.
Ennetamine
Gastrinoomi tekkimist ei ole võimalik ära hoida.
|