Daltonism Deformeeriv osteoartroos Deliirium Dementsus Depressioon Dermatomüosiit Dermoidtsüst Diabeet, insuliinsõltumatu Diabeet, insuliinsõltuv Diabeet, suhkruta Diabeetiline nefropaatia Diabeetiline retinopaatia Diafragmaalsong Difteeria Difuusne fastsiit Difüllobotrioos DIK-sündroom Diski prolaps Dissemineeritud intravaskularne koagulatsioon Dissotsiatiivsed häired Divertikuloos Downi sündroom Duchenne lihasdüstroofia Dupuytren'i kontraktuur Düsenteeria Düsfunktsionaalne emakaverejooks Düsmenorröa Düsmenorröa, primaarne Düsmenorröa, sekundaarne Düspareunia
|
Dementsus
ka vaimsete võimete süvenev
vähenemine Dementia (ingl.k)
Seletus Dementsus on sündroom, mis enamasti aeglaselt
süveneb, kahjustades inimese intellektuaalseid võimeid ja on tingitud aju
orgaanilisest kahjustusest.
Ülevaade Alates viimasest sajandivahetusest on pikenenud
keskmine eluiga. Sellega seoses on sagenenud ka dementsuse esinemine, mis
langetab oluliselt inimese elukvaliteeti. Inimese kehas hakkavad toimuma
vananemisele viitavad muutused juba alates 30-ndast eluaastast. Ka normaalse
vananemisega kaasuvad muutused ajus (näit. väheneb närvirakkude
hulk, tekivad biokeemilised muutused ajus jne.) Samad muutused tekivad ajus
dementsuse korral, ehkki võrreldes normaalse vananemisega on neid tunduvalt
rohkem. Üle 65-aastaste vanuserühmas on dementsuse levimus umbes 5-8% (eri
andmetel 2-10%)
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
50%-il dementsuse tekkepõhjuseks peetakse Alzheimeri tõbe. Arvatakse, et närvirakkude
valikuline hävimine Alzheimeri tõve korral tekib lahustumatu valgu
amüloidi ladestumisest ajus. Amüloidi ladestumise algusest
esimeste haigusnähtude ilmnemiseni kulub umbes 15-20 aastat. Enne 65-eluaastat
algav Alzheimeri tõbi võib olla pärilik.
Ajutraumad võivad soodustada Alzheimeri tõve riski ja naistel
on riski suurenemine seotud naissuguhormooni (östrogeeni)
eritumise lõppemisega kliimaksis. 20-30% -il on dementsuse põhjuseks aju
väikeste ja suurte arterite ummistused - ajus on sel puhul
rohkesti märke väikestest ning suurtest insultidest. 7%-il on dementsuse
põhjuseks alkoholi krooniline kasutamine ja puudulikust
toitumisest (seoses alkoholi tarvitamisega) tingitud B-vitamiinide
vaegus. Samuti võib dementsus tekkida ajutuumorite,
infektsioonide (AIDS,
Creuzfeldt-Jakobi tõbi, neurosüüfilis), ka kehaliste haiguste järel (kilpnäärme alatalitus, väikeserakuline
kopsuvähk, diabeet), parkinsonismi korral.
Sümptomid ehk avaldumine
Dementsussündroom süveneb tavaliselt aeglaselt. Inimene
hakkab kordama ühtesid ning samu küsimusi, on võimetu end selgelt
väljendama, ei suuda leida oma asju, asetab tarbeesemed valesse kohta, ei oska
leida koduteed, on hakanud väsima kiiresti ja muutunud aeglaseks oma tegevustes,
äkiliselt ilmuvad agressiivsushood, meeleolu vaheldub kiiresti, inimene on
võimetu planeerima ja lõpule viima eesmärgipärast ja varem osatud
tegevust.
Dementsuse korral eristatakse 4 põhitüüpi häireid: amneesiat - mälu ebaloomulikku
halvenemist. See on ka dementsuse kõige varajasemaks tunnuseks. Dementne inimene
unustab eelkõige hiljutised sündmused, kuna kaugem mälu säilib, siis elatakse
sageli minevikumälestustes. Afaasiat - raskused õigete sõnade
leidmisel ja ka kõnest arusaamisel. Selle sümptomiga kaasub ka oma haigusest
mittearusaamine. Apraksia - inimene ei oska enam oma tegevust
planeerida ja lõpule viia. Probleeme tekib kirjutamisega, riietumise ja
söömisega. Agnoosia - ei suudeta ära tunda asju, isikuid ja
kohti kohti, mida varem hästi tunti. Häire all kannatajal kahaneb ka
riskitunnetus.
Dementsusega võivad kaasneda käitumishäired. Tavalisem on
see, et inimene muutub enesekeskseks, pidurdamatuks või apaatseks.
Dementsuse korral võib esineda ka mitut liiki agiteeritud käitumist
(löömist, sülitamist, hammustamist jne.) või soovi pidevalt kuhugi minna,
põhjuseta lahtiriietumist või riidesse panemist või pideva tähelepanu nõutamist,
kriiskamist, kõige eitamist. Võivad esineda ka kuulmis- ja
nägemismeelepetted. Iseloomulikud on unehäired - inimese maksimaalne
aktiivsus ja rahutus avaldub õhtul, segamini võib olla ööpäevane
virgeoleku-unerütm (päeval magatakse, öösiti jalutatakse ringi).
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Varajaste muutuste väljaselgitamisel aitab lisaks häire all kannataja
küsitlemisele temaga koos elavate inimeste küsitlemine.
Kõigi häiritud funktsioonide täpsemaks hindamiseks sobib hästi
vaimse seisundi miniuuring (Mini Mental State
Examination), mis kestab 10 minutit ja annab häirest täpsustatud ülevaate.
Kui arstil tekib kahtlus deprssioonile, siis kasutatakse ka vanemaealistele
mõeldud depressiooniskaalat. Et saada parem pilt üldisest kehalisest seisundist
ning võimalikest dementsust põhjustavatest haigustest, tehakse
südamefilm ja vereanalüüsid, samuti aju
kompuuteruuring ning rindkereelundite
röntgenuuring.
Ravivõimalused
Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi,
psühhoteraapiat ja käitumisravi.
Psühhoteraapia ülesanne on parandada elukvaliteeti ja
õpetada maksimaalselt kasutama allesjäänud oskusi. Käitumisravi
seisneb selles, et valida õige taktika dementse inimesega suhtlemiseks ning
püüda maksimaalselt aru saada tema vähesest eneseväljendusest. Dementse
inimesega suhtlemisel on tarvis arvestada järgmiste asjaoludega: · Kui
esineb käitumishäire, siis tuleks aru saada, kus, millal ja kui sageli seda
esineb. Samuti peaks jälile saama probleemset käitumist vallandavale põhjusele.
Näiteks kui ärritavaks ja agressiivsust põhjustavaks osutuvad mitmeastmelised
tegevused (söömine, riietumine), peaks katsuma neid tegevusi lihtsustada,
varustades inimene kergesti käsitletavate rõivastega. · Käitumishäire
dementsel inimesel võib olla põhjustatud ka nälja- ja külmatundest,
kõhukinnisusest, valust, algavast külmetushaigusest. · Dementset inimest
võib ärritada, kui ta temale esitatud küsimust ei taipa. Seetõttu tuleks esitada
lühikesi lauseid ja küsimusi. · Vestluse käigus püüda delikaatselt ja
inimese eneseväärikust riivamata selgitada, kus ta asub ja mis nädalapäeva,
kuuga on tegemist. · Inimene võib ka ärrituda sellest, kui temast aru ei
saada, seepärast püüda mõista, mida ta võiks öelda tahta. · Kõnehäire
süvenedes muutub häire all kannatajale oluliseks mittesõnaline suhtlemine. Seega
peaks hooldaja teadlikult jälgima oma rääkimise kiirust, tooni ja miimikat,
liigutusi. · Puudutus võib dementsele inimesele tähendada ründamist,
seetõttu iga puudutus peaks olema õrn ja aeglane.
Tablettidest kasutatakse Exeloni
(rivastigmiin), peamiselt kerge ja mõõduka raskusastmega dementsuse raviks.
Hilistaadiumis ravim efekti ei anna.
Prognoos
Tavaliselt diagnoositakse dementsust juba selgeltväljendunud haiguse
perioodis. Kui õigeaegselt alustatakse raviga, siis on võimalik kauem säilitada
nii haigete kui koduste elukvaliteeti. Vahel harva võib esineda ka
dementsust, kus on tegemist pöörduva muutusega, kuid seda ainult varajase
vahelesegamise korral. Üldiselt on aga dementsuse korral tegemist süveneva
elukvaliteedi langusega.
Ennetamine
Ei ole ühtki tõeliselt head taktikat, mis tagaks dementsuse kindla
ärahoidmise. Kuid et vähendada ajuinfarktide tekkimise tõenäosust, tuleks juba
varakult mõelda õigele toitumisele (viia loomsete rasvade hulk miinimumini,
vähendada oluliselt soola tarbimist), tegelda füüsiliste harjutustega, omada
oskusi stressiga toimetulekul ning vanemas eas kontrollida regulaarselt oma
vererõhku (normaalne vererõhk täiskasvanul ja vanemaealisel ei tohiks ületada
150/90mmHg )
|