Dissotsiatiivsed häired
Dissociative disorders (ingl. k)
Selgitus Dissotsiatiivsus on isiku võimetus ühendada
mõtteid, tundeid ja mälestusi mõistlikuks tervikuks. Seega on tema võime toimida
eneseteadliku, tunnetusprotsessi eri külgi märkamatult ja automaatselt
integreeriva isiksusena nõrgenenud.
Ülevaade Pooltel täiskasvanuil on olnud elu jooksul
üksikuid depersonalisatsioonikogemusi, eriti
stress-situatsioonides. Depersonalisatsiooni (isiksustundekadu) on kogenud
umbes kolmandik ohuolukorda sattunuist ja 40% haigaravile sattunud
inimestest
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Arvatakse, et dissotsiatiivseid häireid tekitavad peamiselt
psühholoogilised tegurid. Dissotsiatiivsed häired on tihedas
ajalises seoses psühhotraumeeriva sündmusega, lahendamatute ja
talumatute probleemidega või häiritud suhetega. Dissotsiatsioon on
enamasti osalt kohanemisreaktsioon psüühilist tasakaalu
ohustavale traumale, nagu häbi- või hirmutundele, mis võiks viia näiteks
enesetapuni, isikuvastase kuriteoni või muu vastuvõetamatu lahendusürituseni.
Tagajärjed, nagu amneesia (psühhogeenne mälulünk),
desorientatsioon (orienteerumatus ajas, kohas, enese isikus)
või meelepetted (hallutsinatsioonid), tekitavad omakorda
turvatunde puudumist ja ärevust. Kuigi algne psüühilise stressi põhjustaja on
teadvusest kadunud, on segadusseajav leida end tundmatus kohas, mäletamata, mis
on juhtunud või kes sa oled. Sageli eitavad
dissotsiatiivsete häiretega inimesed probleeme ja raskusi, mille olemasolu võib
kõrvaltvaatajale ilmselge olla.
Sümptomid ehk avaldumine
Dissotsiatiivsed sümptomid on näiteks psühhogeenne mälulünk ehk
amneesia, iseenda ja ümbruse tajumine võõra või veidrana ehk
depersonalisatsioon ja derealisatsioon,
aja- ja kohataju kaotamine, aistingute väärastumine ja raskused
kujutluste eristamisel tegelikkusest.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diagnoos selgitatakse psühhiaatriliste uuringute
(psühholoogiliste testide) käigus. Välistamaks näiteks mürgitusest tingitud
psüühikahäireid, võib vajalikuks osutuda vere ja/või uriinianalüüs.
Ravivõimalused
Dissotsiatiivsete häirete ravis on oluline anda inimesele asjakohast
informatsiooni ning toetav psühhoteraapia. Oluline on
selgitada, et tegemist ei ole vaimuhaigusega ega progresseeruva ehk pidevalt
edasi areneva ajuhaigusega. Efektiivseteks raviviisideks on näiteks
psühhoanalüüs, rühmateraapia, pereteraapia, käitumisteraapia.
Ravis on peamine käia traumaatilised kogemused uuesti läbi, tehes seda
turvalises rütmis ja nii, et inimene suudab juhtunut käsitleda sellest
tekkivaist emotsioonidest masendumata. Mõnikord võivad vajalikuks osutuda
ärevust vähendavad ravimid. Abi võib olla ka
hüpnoosist.
Prognoos
Prognoos sõltub suures osas inimesest, tema elutingimustest (kui
stressirikast elu inimene elab). Kõik dissotsiatiivsed seisundid kalduvad
taanduma mõne nädala või kuu pärast, eriti kui nende algus oli seotud mingi
traumeeriva elusündmusega. Seoses mingi lahendamatu probleemi või
interpersonaalsete raskustega võivad kujuneda (vahel küllaltki aeglaselt)
kroonilisemad seisundid. Dissotsiatiivsed seisundid, mis on tekkinud enam kui
1-2 aastat enne psühhiaatri juurde pöördumist, sageli ei allu ravile.
Ennetamine
Dissotsiatiivsete häirete tekkimise ennetamiseks tuleks vältida liigset
pikaajalist stressi. Inimene peaks õppima oma probleemidega võimalikult hästi
toime tulema, liigseid pingeid sobival viisil maandama.
Kasutatud kirjandus Medicina, Psühhiaatria, 2000 The
Merck Manual, 1999
|