Diabeetiline nefropaatia
ka Kimmelstieli-Wilsoni
sündroom; diabeetiline glomeruloskleroos Nephropathia diabetica
(lad.k.) Diabetic nephropathy (ingl.k.)
Selgitus Diabeetiline nefropaatia on suhkrutõve
tüsistusena esinev neerupäsmakeste, neerutuubulite ja veresoonte
kahjustus, mida iseloomustab valgu eritumine uriiniga, tursed ja kõrge
vererõhk.
Ülevaade Diabeetilise nefropaatia ilmnemine on tõenäosem
just pikka aega suhkruhaigust põdevatel vanemaealistel,
noortel harvem. Insuliinsõltuva diabeedi (tüüp I, puudulik
on insuliini tootmine organismis) korral esineb nefropaatiat 35-50%-l,
mitte-insuliinsõltuva vormi (tüüp II, organism küll toodab
insuliini, aga ei ole võimeline seda kasutama glükoosi transpordiks vereplasmast
rakkudesse) korral oluliselt vähem. Naistel esineb
sagedamini kui meestel, tõenäoliselt olemas ka geneetiline
seos.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Neerupäsmakeste kahjustus on põhjustatud diabeedile iseloomulike
hormonaalsete ja ainevahetushäirete poolt, mis
omakorda on tingitud veresuhkru taseme kõikumistest. Muutub
vereplasma valguline koostis, lipiidide
spekter, tekivad ebanormaalsed valgumolekulid.
Kapillaarilingudest koosneva neerupäsmakese kahjustuseks on
glomeruloskleroos, mis tekib muutunud valgumolekulide
väljumisel veresoontest ja ladestumisel
päsmakese kapilaarilingude vahele ning neid ümbritsevasse
kapslisse. Kõrgete veresuhkru tasemete korral
eritub uriini glükoosi, mis osaliselt ainevahetusprodukti
glükogeenina tuubuleid (uriini kontsentreeriv
torudesüsteem neerukoes) vooderdavas epiteelis talletub ning püelonefriiti ehk
päsmakesi ümbritseva koe põletikku ja tuubulite hävimist soodustab. Kolmas
kahjustusviis on mikroangiopaatia ehk väikeste soonte haigus,
mis eeskätt haarab päsmakese alguse ja lõpusoont. Selle kõige tulemusena häirub
uriini filtreerimine verest ja vererõhu neerudepoolne regulatsioon.
Sümptomid ehk avaldumine
Neerukahjustus võib kujuneda aastate jooksul täiesti
sümptomiteta. Esmane viitav leid on tavaliselt kõrge
vererõhk ja siis turste esinemine. Iseloomulik on
just süstoolse ehk ülemise vererõhu tõus,
diastoolne ehk alumine tõuseb harvem. Tursed on algul mõõdukad, haiguse
süvenedes võivad kujuneda üle terve keha.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Küsitlusega on vaja selgitada suhkruhaiguse olemasolu,
kestvus, kontroll, mõõta vererõhu väärtused.
Uriinianalüüsis esineb proteinuuria ehk valgu eritus,
kaasneva püelonefriidi korral on tõusnud ka vere valgeliblede arv uriinis.
Nefrootilise sündroomi kujunedes tekivad valgusisalduse muutused ka
vereanalüüsis, tõusevad ka jääkainete (uurea, kreatiniin)
väärtused.
Ravivõimalused
Diabeetilise nefropaatia spetsiifilist ravi ei ole. Primaarne on
veresuhkru väärtuste kontrolli all hoidmine, mis pidurdab
neerukahjustuse kujunemist. Ravi on sümptomaatiline ehk vastavalt
kliinilisele pildile. Vererõhu ravimitest on diabeetilise kahjustuse puhul
efektiivseimad AKE-inhibiitorid (enalarpiil), mis vähendavad ka
valgu eritust. Eesmärk on vererõhuväärtuste hoidmine alla 130/80 mmHg.
Oluline on ka valgu tarbimise vähendamine.
Prognoos
Tekkinud neerukahjustust välja ravida pole võimalik. Aeglustada saab vaid
selle kulgu. Nefropaatia süvenemisel tekib lõpuks nefrootiline
sündroom ja krooniline neerupuudulikkus, mil abi on
vaid dialüüsist ehk kunstlikust jääkainete eemaldamisest
organismist, kas vere filtreerimise või kõhuõõne loputamise teel, ja neeru
siirdamisest.
Ennetamine
Diabeetilise neerukahjustuse ennetamisel on kõige olulisem adekvaatne
diabeedi ravi e. veresuhkru taseme kontrolli all hoidmine.
Kasutatud kirjandus 1. K. Kõrge jt. Nefroloogia
1985, Tallinn 2. R. Berkow et al. The Merck Manual of Diagnosis and
Therapy 16-th ed. 1992, USA. 3. Kurt J. Isselbacher et al. Harrisons
Principles of Internal Medicine 14-th ed. 1998.
|