Vaskuliit
ka veresoonte põletik Allergiline
vaskuliit; nekrotiseeriv vaskuliit Vasculitis
(lad.k) Vasculitis (ingl.k)
Seletus Vaskuliidi ehk veresoonte
põletiku korral tekib kudede hävimine, armistumine ning veresoonte
seinte vohamine, mis võib lõppeda veresoone ummistumisega.
Ülevaade Vaskuliit ei ole sage haigus. Tavaliselt kaasub
see mõne sidekoehaigusega (näiteks luupusega), kuid võib
tekkida ka teadmata põhjusel. Vaskuliit võib haarata kõiki
keha veresooni, mistõttu haiguspildis varieeruvad erinevate elundite kahjustuse
ilmingud vastavalt haiguse asukohale organismis.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Vaskuliidi tekke täpsed põhjused ning mehhanismid ei ole veel selged. Siiski
on teada, et valdavalt kujuneb veresoonte põletik
autoimmuunmehhanismiga. See tähendab, et põletikku ning koe
hävimist põhjustavad organismi oma komponentide vastu tekkinud
antikehad ehk vastuained, mis põhjustavad põletiku tekke. Taolise
reaktsiooni käigus kahjustub, seejärel armistub ning pakseneb veresoonte
sein. Tulemuseks on veresoone umbumine ning kudede
verevarustuse halvenemine, mis põhjustab
nekroosi ehk koekärbuse. Näiteks nahal on koekärbus näha
nekrootilise haavandi või gangreenina.
Vaskuliit võib olla haiguse ainuke väljendus ning põhjus, sagedamini tekib
see siiski teiste seisundite tagajärjel: allergilised reaktsioonid, kasvajad,
infektsioonid (vt. Kawasaki haigus, Henoch-Schonlein purpura) või sidekoehaigused (luupus, reumatoidartriit, nodoosne periarteriit).
Vaskuliit avaldub paljude erinevate haigustena vastavalt
asukohale ning kahjustatud veresoonte kaliibrile. Nii tekib näiteks väikeste
neeruveresoonte vaskuliidist glomerulonefriit, kuid liigeste väikeste veresoonte
kahjustusest liigesvalu ja põletik. Seetõttu ei ole olemas
ühtset vaskuliidi haiguspilti. Veresoonte põletik võib piirduda vaid teatud
nahapiirkonna või ühe elundiga, aga haarata ka paljusid elundsüsteeme
korraga.
Sümptomid ehk avaldumine
Vaskuliit avaldub olenevalt kahjustatud veresoonte asukohast
erinevalt: Nahakahjustused: vastavalt haaratud veresoonte
kaliibrile tekib kas lööve, sõlmekesed,
haavandid või gangreen; samuti on iseloomulik
sõrmede ning varvaste muutuv värvus (näiteks kergesti
külmetavad käed, mis jahedas muutuvad kiiresti
sinakaks); Neerud: võib kujuneda
glomerulonefriit või
neeruinfarkt; Lihased ning liigesed:
peamiseks vaskuliidi avaldumisvormiks lihastes ning liigestes on
valulikkus; Närvisüsteem: peaaju veresoonte
põletiku korral on võimalikud insuldid, mujal kehatüvest kaugemal paiknevate närvide
kahjustus ehk polüneuropaatia. Kui
vaskuliit on tekkinud mõne teise haiguse osana (tüsistusena), lisanduvad
haiguspilti ka vastava haiguse ilmingud.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Vaskuliidi diagnoosimine sõltub samuti kahjustuse lokalisatsioonist.
Otseselt saab seda haigust kindlaks teha koetükkide uurimise ehk
biopsia abil. Koetükke võidakse võtta nahast, lihastest,
neerudest jm. Vereanalüüsis võib ilmneda põletikutunnuseid
ning vahel määratakse ka spetsiifilisi antikehasid ehk
vastuaineid. Näiteks glomerulonefriidi kahtlusel võetakse
uriinianalüüs, millest hinnatakse neerude töövõime
näitajaid. Naha vaskuliidi diagnoosimisel piisab sageli
vaatlusest.
Ravivõimalused
Ravi eesmärgiks on maha suruda veresooni haaranud põletikku. Selleks
kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid ning glükokortikosteroide
(prednisoloon), harvem tsütostaatilisi ehk rakujagunemist
pidurdavaid ravimeid (tsüklofosfamiid).
Prognoos
Prognoos oleneb otseselt sellest, kus ning kui suur on kahjustus. Kuna on
teada, et näiteks paljude sidekoehaiguste tüsistusena võib tekkida vaskuliit,
soovitatakse neil inimestel käia pidevalt kontrollis, et võimalusel alustada
kohe raviga.
Ennetamine
Ennetada on võimalik vaid allergilist vaskuliiti (nahalööve), kui reaktsioon
tekib mõnele ravimile või muule võõrainele. Sel juhul ei tohi vastavat ainet
kunagi enam tarvitada.
Kasutatud kirjandus: www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency Harrisons
Principles of Internal Medicine, 1998 The Merck Manual
|