Viirushepatiit B ja C
ka viiruslik maksapõletik;
kollatõbi Hepatitis viralis (lad.k.) Acute viral hepatitis
(ingl.k.)
Selgitus Viirushepatiit B ehk kollatõbi on maksapõletik,
mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused.
Ülevaade Praegu tuntakse viite tüüpi hepatiiti: A, B, C,
D ja E. Kõige sagedamini esineb B- ja C- hepatiiti, mille levik
narkomaanide seas on tõsiseks probleemiks. Suur oht nakatuda on
ka meditsiini ja päästeameti töötajatel, hepatiidihaigete seksuaalpartneritel,
perekonnaliikmetel ja mängukaaslastel. Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus
eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks, mis võib viia maksa sidekoestumise ehk
tsirroosi või ka maksavähi
tekkele.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
B ja C hepatiiti nakatutakse vere ja teiste
kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada
süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise
kontakti või vereülekande kaudu. Meditsiinitöötajad,
kes puutuvad tihti kokku patsientide kehavedelikega, peavad pidevalt kandma
kindaid, et nakkust vältida. Haigus levib ka viirust kandvalt emalt
sündivale lapsele.
Nakatumise ärahoidmiseks doonorverega tehakse hepatiitide
suhtes väga ranget kontrolli.
Maksarakkude kahjustuse põhjustavad nii
viiruse elutegevus kui ka inimese enda
immuunsüsteemi rakud, mis püüavad raku sisse
viiruseni jõuda, et sissetungijaga võitlusse asuda, kuid purustavad seeläbi
rakuümbrise ja rakk hävib. Rakkude hävides häirub aga maksa
töövõime. Peiteperiood, mis on aeg alates nakkuse
saamisest kuni haiguse avaldumiseni, võib ulatuda isegi kuni poole
aastani. Mida noorem on nakatunud inimene, seda suurem on tõenäosus,
et haigus muutub krooniliseks. Näiteks B-hepatiidiga vastsündinutest jääb kogu
eluks haigeks kuni 90%.
Sümptomid ehk avaldumine
Haiguse varajases faasis tekivad külmetushaigusele iseloomulikud kaebused:
isutus, iiveldus ja
oksendamine, väsimus ning
liiges- ja lihasvalud. Maksapõletiku korral
satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad
nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub
tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete
suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha
sügelus. C-hepatiit kulgeb aga sageli ilma
haigusilminguteta.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Haiguse väljaselgitamisel on vajalik teada, kas on olnud kokkupuudet
hepatiidihaigega, tema vere või süstaldega või kas on tehtud
vereülekandeid. Maksapõletikku saab kahtlustada ka välimuse
– kollase naha ja silmavalgete järgi. Diagnoosi täpsustamiseks võetakse
vereproov - kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning
uuritakse, kas viiruse vastu on tekkinud antikehi ehk
vastuaineid. Kui haigust ei ravita poole aasta jooksul, võib see muutuda
krooniliseks. Kroonilise C- ja B-hepatiidi diagnoosimiseks võetakse maksast
proovitükk ehk biopsia. Protseduuri tehakse kohaliku
tuimestusega ultraheliaparaadi kontrolli all spetsiaalse süstla
abil.
Ravivõimalused
Hepatiidi jaoks ravimit ei ole. Tavaliselt piisab maksa töövõime
jälgimisest (vereanalüüside abil). Kui tekib maksapuudulikkus, on
vahel vajalik aktiivsem ravi intensiivosakonnas.
Maksapuudulikkuse ainsaks täieliku ravi võimaluseks on kahjuks aga vaid
maksa siirdamine. Rasketel juhtudel kasutatakse
interferooni, mis pidurdab viiruste ja kasvajate paljunemist
ning toetab immuunsüsteemi, kuid see ravi ei anna kõigil haigetel efekti.
C-hepatiii puhul võidakse interferooni manustada koos
ribaviriiniga, kuid sellel ravil on palju ebameeldivaid
kõrvaltoimeid. Igasuguse maksapõletiku ajal peab vältima maksa koormavaid
ravimeid (näiteks paratsetamooli).
Prognoos
Hepatiit-B võib paraneda iseenesest, kuid mõnikord muutuda ka
krooniliseks. See tähendab, et viirus jääb organismi püsima.
Haigusnähud võivad puududa, kuid inimene on viiruskandja. Läbipõdemine annab
eluaegse immuunsuse. Ägedas faasis on surevus ca 1%. Kuna
C-hepatiiti nakatunud ei tunne ennast tavaliselt haigena, aga viirus on siiski
organismis, muutub haigus väga sageli
krooniliseks. Krooniline hepatiit kestab aastaid ja võib
põhjustada aeglaselt süvenevat maksakärbumist ning ka
maksavähki.
Ennetamine
B ja C hepatiidi ennetamiseks kontrollitakse hoolikalt
doonorverd. Nakatunutega kokkupuutest pidevalt ohustatud
isikud (näiteks meditsiinitöötajad) vaktsineeritakse
B-hepatiidi vastu. Vaktsiini süstitakse kolmel korral, pooleaastaste
intervallidega. Vältimaks maksapõletikku nakatumist sugulisel teel, on
vajalik kasutada kondoomi, kuid oht nakatuda jääb
siiski. Vastsündinud, kelle emal on või on olnud B-hepatiit, saavad vastava
skeemi järgi ravi ja kaitsesüstid kohe pärast
sündi. Narkomaanide hulgas on oluline teha selgitustööd,
kuna sõpradega süstalde jagamine võib tekitada massilise
haigestumise.
|