Idiopaatiline intrakraniaalne hüpertensioon Idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur Igemepõletik Iileus Iiveldus Ikterus Imiku äkksurma sündroom Impetigo Impotentsus Infantiilsed spasmid Infertiilsus Insomnia Insulinoom Insult Invaginatsioon Ishias
|
Idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur
ka essentsiaalne
trombotsütopeenia Purpura thrombocytopenica idiopathica (lad.
k.) Idiopathic thrombocytopenic purpur (ingl. k.)
Seletus Idiopaatiline trombotsütopeeniline purpura (ITP)
on tundmatul põhjusel tekkinud vereliistakute vähesus, millega kaasnevad
väikesed naha ja limaskestade verevalumid.
Ülevaade Enamasti on see haigus
omandatud, mitte pärilik. Lastel esineb teda poistel-tüdrukutel
võrdselt, täiskasvanute seas 2-3 korda sagedamini naistel.
Umbes 20 %-l muutub ITP krooniliseks ehk kestab üle poole aasta. Haiguse
põhjus ei ole päriselt selge, aga sageli tekib lastel seoses infektsioonidega ja
aspiriini tarvitamise järgselt. Enamasti on haiguskulg
kerge, piirdudes vaid väiksemate veritsustega. On aga ka
juhtumeid, kus verejooksud muutuvad eluohtlikuks ja inimene
vajab intensiivset ravi. Sageli on haigus iseparanev.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Haiguse täpne tekkemehhanism ja põhjused on veel teadmata. Põhiolemuselt on
tegemist trombotsüütide ehk vereliistakute haigusega, mil
trombotsüütide tarbimine organismis on suurenenud ning selle tagajärjel tekib
veres trombotsüütide vaegus ehk trombotsütopeenia, mis väljendub
veritsemises ja on väliselt nähtav väikeste naha
verevalumitena.
Sümptomid ehk avaldumine
Enam kui pooltel selle haigusega lastest eelneb sümptomite tekkele
viirusinfektsioon või vaktsineerimine
(enamasti leetrid-mumps-punetised vaktsiin). Täiskasvanutel eelneb harva
infektsioon. 75 % lastest on eelnevalt tarvitanud aspiriini.
Kliiniline avaldumine on lastel tormilisem kui
täiskasvanutel. Kiiresti areneva trombotsütopeenia väljenduseks on
petehhiad ehk väikesed verevalumid nahal, limaskestadel.
Veritsus, näiteks limaskestal, kestab
kaua, veritsus lõpeb peale vajutamisel. Sagedamini lokaliseerub suu ja
nina limaskestadel, võib esineda meleenat ehk soole
verejooksu süsimusta väljaheitena. Samamoodi võib esineda kuseteede veritsust,
mis väljendub hematuuriana ehk
verikusesusena. Kui verejooksud on suured, võib tekkida aneemia ehk verevaegus ja sellele omased
sümptomid (kahvatus, minestus, väsimus, nõrkus). Üliharva tekib
ka ajuverejooksu
oht, mida soodustavad traumad, aspiriini kasutamine ja trombotsüütide
ülimadal tase. Mõnikord muutub haigus krooniliseks, seda enamasti
täiskasvanutel.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diagnoosimisel on oluline informatsioon hiljutiste
infektsioonide, peres esinevate verehaiguste ja traumade kohta.
Laboratoorsetest uuringutest tehakse vereanalüüs, millest
määratakse enamus diagnoosimiseks olulisi näitajaid:
veritsusaeg, mis on pikenenud; täielik
verepilt, eriti trombotsüütide hulk; aneemiale viitav
hemoglobiin. Samuti määratakse verest settereaktsiooni ja
hüübimisnäitajaid. Enamusel selle haigusega inimestest
leitakse vereseerumist või trombotsüütide pinnalt autoantikehi. Lastel
võidakse teostada luuüdi punktsioon, s.o. protseduur, mille
käigus rinnakuluust võetakse süstlasse luuüdi, et hinnata vereloome aktiivsust.
Ravivõimalused
Reeglina toimub lastel iseeneslik paranemine, täiskasvanutel erandina.
Lapsed jäetakse paariks päevaks haiglasse jälgimisele. Üle 80 % patsientidest
paraneb iseenesest paari nädala või kuu jooksul ning seisund ei vaja vältimatut
ravi. Igemete ja nina veritsemine, hematuuria ja vähene meleena on
siiski ravi näidustusteks. Hormoonravi
kortikosteroididega 3 nädala vältel ei tõsta alati trombotsüütide
taset, küll aga lõpetab veritsemise. Veenisisene
immuunoglobuliinravi ehk ravi spetsiifiliste valkudega on tavaliselt
hea efektiga, kuid kallis ravimeetod. 20 % patsientidest vajab kordusravi
immuunoglobuliiniga. Trombotsüütide arvu tõus algab enamasti juba paari tunni
jooksul peale immuunoglobuliini süstimist, hiljemalt aga paari päeva jooksul.
Traneksaamhape on fibrinolüüsi inhibiitor ehk aine, mis aitab
vähendada verejooksu. Kroonilise ITP puhul kasutatakse hormoonravi kauem, kuu
vältel. Splenektoomia ehk operatiivne põrna eemaldamine tuleb
kõne alla, kui muu ravi ei aita ja haigus on kestnud üle aasta, veres
trombotsüütide tase väga madal ja esineb verejookse. Põrna eemaldamine annab
positiivseid tulemusi ca 60 %-l patsientidest. Veenisisesest immuunoglobuliinist
võib abi olla ka põrna eemaldamise järgselt. Eluohtliku verejooksu puhul
kasutatakse lisaks trombotsüütide ülekannet. Peale
haiglaravi kontrollitakse paarinädalaste vahedega lapse üldseisundit,
trombotsüütide arvu, hemoglobiini ja uriini, et selgitada veritsuste
lõppemine.
Prognoos
Laste puhul on prognoos soodsam kui täiskasvanute puhul. Lastel on haigus
sageli ühekordne, äge, iseeneslikult paranev. Täiskasvanutel muutub sagedamini
kroonliseks ja vajab pikaaegsemat ravi.
Ennetamine
Võimalusel vältida aspiriini kasutamist. Lastel alla 8 aasta on soovitatav
aspiriini üldse mitte kasutada. Hoiduda tuleks vigastustest, traumadest.
Kasutatud kirjandus: Lastehaigused,
1999 Farmakoteraapia käsiraamat arstile, 1995
|