Idiopaatiline intrakraniaalne hüpertensioon Idiopaatiline trombotsütopeeniline purpur Igemepõletik Iileus Iiveldus Ikterus Imiku äkksurma sündroom Impetigo Impotentsus Infantiilsed spasmid Infertiilsus Insomnia Insulinoom Insult Invaginatsioon Ishias
|
Ikterus
ka nahakollasus Icterus
(ld.k) Jaundice (ingl.k)
Seletus Ikterus on naha, limaskestade ja silmavalgete
kollasus, mida põhjustab bilirubiini hulga suurenemine veres.
Ülevaade Ikterus ei ole haigus, vaid sümptom. Seda
põhjustavad peamiselt maksa ja sapiteede
haigused. Haigus, mis tekitab ikterust, võib olla täiesti ohutu, aga ka raske ja
eluohtlik.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Bilirubiin on aine, mis tekib vananenud
erütrotsüütide ehk vere punaliblede normaalse lagunemise
käigus. Bilirubiin liigub verega maksa, eritub sappi, siis soolde ning
organismist välja.
Kui bilirubiini ainevahetus häirub, hakkab tema hulk
veres tõusma. Mida enam bilirubiini verre kuhjub, seda
kollasemaks muutuvad nahk ja
limaskestad ning silmavalged. Bilirubiini
ainevahetuse häirumise põhjuste järgi eristatakse kolme ikteruse tüüpi:
· Hemolüütiline ikterus võib esineda
aneemia ehk kehvveresuse ning mõningate
nakkushaiguste (n. malaaria) korral. Bilirubiini tekib liiga
palju ja see hakkab verre kuhjuma · Maksarakuline
ikterus tekib maksarakkude kahjustumise tõttu, näiteks
maksapõletiku ehk hepatiidi ja maksatsirroosi
ehk maksakortsumuse puhul, kui kahjustunud maks ei suuda verest bilirubiini
eemaldada. · Sulgusikterus on sapi
äravoolutakistuse tagajärg, näiteks sapiteede ahenemise,
kivi või kasvaja poolt tekitatud sulguse
tõttu. Ka mõned ravimid võivad tekitada ikterust.
Sümptomid ehk avaldumine
Ikteruse puhul muutuvad nahk, limaskestad
ja silmavalged kollaseks. Võib tekkida
nahasügelus. Sulgusikteruse korral on iseloomulikuks
väljaheite muutumine heledaks ja
uriini muutumine tumedaks. Lisaks sellele
esineb erinevaid haigusnähte olenevalt ikterust põhjustavast põhihaigusest.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ikteruse puhul on vaja kindlaks teha, milline haigus on ikteruse
põhjustaja. Alati tehakse vereanalüüs, millest määratakse
väga palju erinevaid aineid, mis näitavad, millise ikteruse tüübiga on tegemist.
Tavaliselt, eriti sulgusikteruse kahtlusel, teostatakse ka maksa ja sapiteid
hinnata võimaldavaid uuringuid: · Ultraheliuuringul
ja/või kompuutertomograafilisel uuringul vaadatakse, millised
on maks, sapipõis, sapiteed ja teised kõhuõõne elundid.
· Sapiteede kontrastaineuuring ERCP
(endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia) ja
PTC (perkutaanne transhepaatiline kolangiograafia) on
samaaegselt diagnostilised- ja raviprotseduurid. Nende tegemisel viiakse
maosondi kaudu (ERCP) või läbi naha (PTC) sapiteedesse peenike toru ja
kontrastainet, et saada täpne ülevaade sapiteede seisundist ning samal ajal on
mõnikord võimalik haiguse põhjus kõrvaldada või vajadusel võtta analüüsiks
proovitükk.
Maksarakulise ikteruse kahtlusel võetakse maksast nõelaga
koetükk ehk maksabiopsia, et kollasust põhjustav haigus
kindlaks teha maksarakke mikroskoobiga uurides.
Ravivõimalused
Ikteruse puhul ravitakse seda põhjustavat haigust. Seega on ravi erinev,
sõltuvalt haigusest. Ägedate maksapõletike ehk hepatiitide puhul on enamasti
vajalik haiglaravi. Sulgusikteruse puhul on sageli vajalik kirurgiline
ravi.
Prognoos
Prognoos sõltub, nagu ravigi, põhjustavast haigusest. Mitmel juhul on
ikterus ohutu või täielikult paraneva haiguse tagajärg. Samas võib ikteruse
põhjuseks olla ka eluohtlik haigus (kõhunäärme või sapiteede vähkkasvaja), mille
puhul ravitulemused on tagasihoidlikud.
Ennetamine
Ikterust, mis on olemuselt erinevate haiguste sümptom, ei ole võimalik
ennetada.
|