Ortostaatiline hüpotensioon

Hypotensio orthostaticus (ld.k)
Orthostatic hypotension (ingl.k)

Seletus
Vererõhu tugev langus hetkel, mil inimene tõuseb pikaliasendist püsti.

Ülevaade
Ortostaatiline hüpotensioon ei ole tegelikult iseseisev haigus, vaid peegeldab häirunud vererõhu regulatsioonisüsteemi. Sellist häiret esineb rohkem vanainimestel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Järsul püsti tõusmisel satub arvestatav kogus venoosset verd jalgadesse, mistõttu hetkeliselt võib väheneda venoosse vere naas südamesse ning seega tekkida vererõhu langus. Normaalselt reageerivad sellele veresoonte seintes asuvad rõhuretseptorid ning püütakse taastada vererõhk kiirema südame löögisagedusega. Ortostaatilise hüpotensiooni korral on tegu selle süsteemi ühe osa häirumisega.
Põhjuseks võib olla veremahu vähenemine (nt diureetikumide kasutamisest), veresoonte laienemine (nt kõrge vererõhu ravimid) või vererõhku kontrollivate reflekside alanemine (nt antidepressandid).

Üht ortostaatilise hüpotensiooni vormi, mis on põhjustatud närvisüsteemi kahjustusest tuntakse Shy-Drageri sündroomina. Lisaks on olulise tähtsusega kehvveresus (aneemia) ning vere elektrolüütide (Na, K) taseme häired, samuti kiire kaalulangus.
Nagu eelpool toodust selgub, on ortostaatiline hüpotensioon tihti põhjustatud ravimitest, mistõttu on oluline teada ravimite kõrvaltoimeid.

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid tekivad püstiasendisse tõusmisel: pearinglus, nägemise hägustumine, minestus. Harvem esineb valu kaelas.
NB! Sümptomeid soodustab söömine, kuna veri jaotub sel puhul ringi.
Harva võivad tekkida epileptilised krambid.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosimise aluseks on inimese enda tüüpilised kaebused.
Lisaks tuleb mõõta vererõhku ning korduvalt hinnata selle muutumist asendi vahetamisel.
Vereanalüüsidest võib selguda kehvveresus või elektrolüütide häired.

Ravivõimalused

Ravi koosneb ravimitest ning teatud režiimi muutustest.
Peatsi tõstmine magamise ajaks vähendab hommikul tekkivat ortostaasi, samuti peab teadlikult aeglaselt püsti tõusma.
Kasutada võib nn „veenisukkasid“, mis hoiavad jalgade veresooned toonuses ning ei lase verel ümber jaotuda.
Vältida pikalt seismist. Tarbida piisavalt soola ning vedelikku.
Ravimitest kasutatakse mineralokortikoide (fludrokortisoon), β-blokaatoreid (propranolool) ning põletikuvastaseid aineid (indometatsiin).
Kui ortostaatiline hüpotensioon on põhjustatud ravimist, siis tuleb see ravim tavaliselt eemaldada raviskeemist ning püüda asendada mõne alternatiivse ravimiga.
Aneemiast ning elektrolüütide tasakaalu häirest tingitud hüpotensiooni ravitakse nende häirete kõrvaldamisega (rauapreparaadid, Na, K).

Prognoos

Prognoos sõltub otseselt haiguse tekkepõhjustest. Kui hüpotensiooni tekitab ravim, siis sellest loobumisel võib probleem kiiresti laheneda. Peamine on siiski leida vererõhu languse põhjus ning võimalusel see eemaldada.
Kui püsti tõustes tekib pearinglus või nõrkus, tuleb kiiresti istuda ning mõni minut hiljem püüda rahulikult tõusta.

Ennetamine

Ortostaatilist hüpotensiooni ei ole alati võimalik ennetada, kuid oluline on teada tarvitatavate ravimite kõrvaltoimeid ning käia regulaarselt arstlikul kontrollil (vererõhk, vereanalüüsid jne), et võimalik põhjus võimalikult vara avastada.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1992
Harrissons Principles of Internal Medicine, 1998
Sisehaigused, 1999