Osteomüeliit
Osteomyelitis (lad.k) Osteomyelitis
(ingl.k)
Selgitus Äge mädane luupõletik.
Ülevaade Haigus esineb igas vanuses lastel, sagedamini
3-12 aastastel. Poistel 2-3 korda sagedamini
kui tüdrukutel. Tavaliselt on haigus käe või jala pikkades
luudes, kuid võib olla ka puusas ja kannas. Osteomüeliidi
korral on kahjustatud nii luuüdi, luukude kui ka luuümbris. Haigust tekitav
bakter satub luusse kas verega ehk hematogeenselt või
otse läbi haava ehk hammustuste või vigastuste
kaudu. Haigus on enamasti raske kuluga ning põhjustab sageli ka
üldseisundi halvenemist.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Luudel eristatakse luuümbrist, luukudet
ning luuüdi. Osteomüeliidi korral on põletikus kogu
luu. Haigust võivad põhjustada erinevad bakterid, kõige sagedamini
stafülokokid. Lastel on luude kasvamise piirkonnas väga
kiire ainevahetus ja hea verevarustus,
seetõttu satuvad veres ringlevad bakterid just sinna. Põletiku tekkides
häirub luu verevarustus ja kude kärbub. Kui kahjustada saab
ka kasvutsoon võib hiljem tekkida luu kasvamise häire.
Sümptomid ehk avaldumine
Haiguse avaldumine sõltub sellest, milline bakter tekitab haigust, kui vana
on laps ja milline luu on haigestunud. Vastavalt sellele on ülekaalus kas
üldised, kogu organismi haaravad- või haigestunud kohaga seotud
ehk paiksed sümptomid. Enamasti on kaebuseks
valu ja hellus katsumisel,
punetus ning paistetus. Kui haigestunud on
jalg, siis lonkamine või kõndimisest keeldumine. Lapsel on
kõrge palavik, ta võib oksendada, esineb
kõhulahtisust.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Verekülvist otsitakse bakterit, mis haiguse põhjustas.
Selleks võetakse vereproov, mis pannakse söötmele kus bakterid
hästi kasvavad. Uuringu vastuse saab 3-4 päevaga. Proov haiguse
koldest võetakse süstlaga haigestunud luu seest, et uurida seda
mikroskoobiga bakterite olemasolu
kindlakstegemiseks. Röntgenülesvõte annab
informatsiooni alles 10-14 päeva peale haiguse algust, kuna muutused
luukoes (mida näeb röntgeniga) tekivad alles siis. Seega, kui muutused puuduvad
viitab see võimalikule osteomüeliidile. Hiljem tekib luukoe hõrenemine ehk
osteoporoos, võivad esineda
luumurrud. Ultraheliuuring tehakse, et näha pehmete kudede
seisundit (lihased, sidemed), nende haaratust
põletikust. Radioisotoopkaardistamise käigus viiakse
organismi väga väikeses koguses radioaktiivset ainet ja vaadatakse selle
jagunemist organismis. Kui kuhugi koguneb ainet rohkem, on tegemist tõenäolise
põletikukoldega.
Ravivõimalused
Ravi koosneb kolmest olulisest osast: Bakteri
hävitamine: selleks kasutatakse antibiootikume.
Ravi kestab 20-30 päeva. Tavaliselt alustatakse veenisisese ravimi manustamisega
5-7 päeva, edasi suukaudse raviga. Sagedamini kasutatavad antibiootikumid on
Oxacillin, Methicillin,
Cefotaxime. Vahel võidakse viia antibiootikumi otse haigestunud
luusse. Organismi üldine toetamine: vajalik
võib olla veenisisene vedeliku manustamine, palaviku alandamine ja valu
leevendamine. Lokaalne ravi ehk haigestunud luu
ravi, kuna põletiku tagajärjel suureneb luus rõhk ja surutakse
kinni veresooned võib tekkida kudede kärbumine. Selle ärahoidmiseks avatakse
luukanal ja pannakse haiguskoldesse peenike toru ehk
dreen, et mäda saaks välja voolata. Selle toru kaudu saab ka
loputada luukanalit antibiootikumilahustega.
Prognoos
Hiljem võivad tekkida kasvuhäired. Põletik võib muutuda
krooniliseks. Luukude võib jääda nõrgaks
ja sagedamini võivad tekkida luumurrud. Luu võib
deformeeruda, see põhjustab ortopeedilisi probleeme.
Ennetamine
Ainukeseks meetmeks on vältida võimalikke torkeid ja hammustusi. Haavad
koheselt puhastada.
|