Oblitereeriv endarteriit
ka oblitereeriv tromboangiit; Bürgeri
tõbi Endarteritis obliterans (ld. k.) Thromboangiitis obliterans
(ingl. k.)
Seletus Oblitereeriv endarteriit on põletikuline väikese
ja keskmise läbimõõduga artereid ja veene ummistav haigus. Haigus esineb
enamasti vaagnapiirkonnas ja alajäsemetel.
Ülevaade Esineb kuni 10%-l üle 50-aastastel meestel, ka
nooorematel, ülekaalukalt suitsetajatel, mis ongi peamine
riskifaktor. Vanuse suurenedes suureneb ka haiguse sagedus, meestel esineb 5
korda sagedamini kui naistel. Tegemist on küllalt raske tõvega, mis esineb
sageli koos teiste elundite haigustega, näiteks südame isheemiatõbi,
südamepuudulikkus, suhkurtõbi ehk diabeet, kopsuhaigused. Seetõttu on ka
prognoos tervenemise suhtes kahtlane. Mittesuitsetajatel esineb
üliharva.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Haigus haarab enamasti keskmisi ja
väikeseid artereid, tekib
arterioskleroos ehk veresoonte lubjastumine arterite sein
muutub kõvaks ja jäigaks. Veresoone valendik
aheneb ning veri ei saa seal enam vabalt voolata. Selle
tõttu halveneb verevarustus haigestunud arteri varustusalal
ning tekivadki haigusnähud. Peamisd riskifaktorid on
suitsetamine,
kõrgvererõhktõbi,
suhkurtõbi, rasvade
ainevahetushäired, näiteks suurenenud vere
kolesteroolisisaldus.
Haigus haarab enamasti vaagna ja alajäsemete artereid, sageli ka pindmisi
veene. Tekib veresoone seina kõikide kihtide põletik,
suurenenud hüübivuse ja vähenenud
verevoolavuse tõttu hakkavad seintele ladestuma soonesisesed verehüübed
ehk trombid, tekib veresoonte ahenemine ehk
stenoos. Mida aeglasemalt need muutused tekivad, seda
paremini kujunevad välja veresoonte kõrvalharud ehk
kollateraalid ja seda tagasihoidlikumad on haigustunnused.
Sümptomid ehk avaldumine
75% kõikidest juhtudest on haigus väliste tunnusteta, kuna
kompensatoorselt on arenenud veresoonte kõrvalharud, mille kaudu pääseb veri
ahenenud kohast mööda.
Põhitunnuseks on koormusel tekkiv valu puuduliku
verevarustusega piirkonnas, see sunnib teatud vahemaa läbimisel seisma jääma.
Valu lakkab seismisel või rahuolekus. Sellist sümptomit nimetatakse vahelduvaks
lonkamiseks claudicatio intermittens, ka
vaateaknahaiguseks. Jalg muutub külmakartlikuks ja tundlikkus
langeb. Haiguse arenedes tekib ka öine valu jäsemes, mis
leeveneb, kui lasta jalg üle voodiääre rippu. Veelgi raskemal juhul võivad
tekkida ummistusest kaugemal haavandid ning koekärbus
nekroos ja gangreen, alguses enamasti
varvastel, mis muutuvad tundetuks ja mustaks. Haigestunud piirkond on tavalisest
jahedam.
Üle 90%-lise veresoone ahenemise puhul pole pulss ahenemise
kohast kaugemal enam tunda.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Esmane on vaatlus, mille käigus hinnatakse naha värvust,
temperatuuri, haavandite ja koekärbuste esinemist. Katsutakse
pulsse jäsemetel, kuuldetoruga otsitakse veresoonte ahenemisest
põhjustatud kahinaid, mis tekivad vere voolamisel läbi kitsenemuste.
Instrumentaalsetest uuringutest kasutatakse erinevaid
ultraheliuuringuid, millega saab määrata suuremate veresoonte
läbimõõtu, vere voolukiirust ja mahtu. Võidakse kasutada ka
röntgen- ja magnetuuringuid
kontrastainega veresoonte ummistus- ja ahenemiskohtade
paiknemise kindlaks tegemiseks, ning väikeste veresoonte kahjustuste
hindamiseks.
Ravivõimalused
Põhjuslik ravi hõlmab endas kõikide riskifaktorite
vältimist: kahjulikest harjumustest loobumist ning kaasnevate haiguste
ravimist.
Haigusnähtudele suunatud ravi konservatiivsed ehk mittekirurgilised võtted
on: kõndimistreening, mis soodustab kõrvalharude
välja arenemist; trombide teket takistavate ning kaasnevaid haigusi
ravivate ravimite kasutamine ja ebasoodsate ravimite vältimine;
lokaalsed abinõud, näiteks kuiva naha kreemitamine,
ettevaatlik pediküür, mugavad ja kuivad
jalanõud, pisemategi traumade vältimine.
Haavandite ja koekärbuse esinemisel kaasneb bakteritevastane ravi
antibiootikumidega.
Niinimetataud poolkirurgilised meetodid on
ahenenud koha laiendamine soone sisse viidud
ballooniga; laserravi;
soonesisese trombi lõhustamine otse haigestunud piirkonda viidavate
ravimitega. Ahenemise uuesti tekkimise vältimiseks võidakse
laiendatud kohta jätta stent ehk peenest traadist karkass.
Kirurgiliste meetoditena kasutatakse verevarustust taastavaid operatsioone:
trombi ja arteri paksenenud sisekihtide eemaldamine;
ummistunud kohast nn. möödaviigu ehk undi ehk
bypassi loomine, kas inimese enda jalalt võetud pindmise
veeniga või kunstliku veresooneproteesiga. Eelduseks on ahenemisest kaugemal
olevate veresoonte funktsioneerimine. Äärmuslik meetod on
amputatsioon, mis tuleb kõne alla koekärbusega juhtudel, kui ka
väiksemad sooned on sedavõrd ummistunud, et unteerimine pole tulemuslik.
Amputatsioonil püütakse säilitada võimalikult palju terveid kudesid, sh.
põlveliiges, et kohanemine proteesiga oleks kergem.
Prognoos
Prognoos sõltub haiguse raskusastmest ja väikeste veresoonte kahjustuse
ulatusest, riskifaktoritest hoidumisest või nende püsimisest, arterioskleroosi
teistest avaldumisvormidest nagu nt. südame isheemiatõbi või ajuarterite
arterioskleroos. Kaasnevate haiguste tõttu on prognoos täieliku paranemise
suhtes kahtlane, kuid riskifaktorite ärajäämisel ning õigeaegse ravi korral on
võimalik saavutada püsiv seisund, kus haiguse edasiarenemist ei toimu.
Surma see haigus ise enamasti ei põhjusta, küll võib aga tekitada erineva
raskusega puudeid.
Ennetamine
Tähtsaim on suitsetamisest loobumine ning kaasnevate haiguste ravi, nt.
suhkurtõve puhul vere glükoosisisalduse normi viimine ja normis hoidmine.
|